nokkivad naised

seda, et ma ei kirjutaks
noh, ärge seda palun minult lootke
kirjutan, ehk isegi liiga palju
ehk sellepärast, et aju on täis kärsanud igasugu mõtteid
olgu need nii arulagedad või üldse
kui tahes
mõnes mõttes on see kummaline
kuidas kirjutamine vabastab sõnastamisest tegelikult
sõnad vaovad kurku, isegi mitte ei kao

imelik

aga ma annan teile veel ühe loo, sellise pisut debiilse, et nagu kujutage ette prillilist plikat, kes kogemata, täiesti kogemata satub autossse
mitte eriti prillilise poisiga
kes kah kogemata täiesti kogemata
arvab, et plika on väga saadaval
plika on kuidagi teistsugune
mitte selline, nagu nad tavaliselt on, et ilus ja pandav
vaid teistmoodi
ja poiss ei tea, mida temaga tegelikult pihta hakata
et
et
et

ja sis ta käitub imelikult

(nagu üks tüüp, kes mulle eile miljon korda leti taga naeratas ja lehvitas ja ta ei olnud viieaastane, varsti kakskend kaheksa)

Nokk ja karakter

Tee oli valge lumest. Lõhnas värskuse ja uriini järele. Mees seisis seljaga minu poole ja auras. Tume mets soojendas külma valget meie ümber. Hea oli.

Mis siis et see polnud just kõige mugavam olukord. Ta oli püüdnud mind ikkagi võtta, siinsamas peaaegu metsas ja siis korraga näinud mu silmi. Ja siis oli see ära jäänud. Sel kummalisel põhjusel meeldisin talle veel rohkem või noh, hirmuäratavalt palju.

Tal oli kirju selg - kole jope narmendas paremale ja vasemale ja ma peaaegu kuulsin, kuidas iga viimane kui keha liigutus sellelt vastu kajas.

"Rullnokk..." oleks keegi tema kohta öelnud. Mina ei saanud isegi vägistaja enam öelda. Ma isegi ei pahandanud enam.

"Alfaisane..." teadvustas mu aju kergelt. Mees, kes võttis ja tappis suvalise käeliigutuse pärast oma sõbra - kahe lapse isa ja abikaasa. Jah, see oli tema liigutustes olemas - see pime ähvardav raev, mida sai taltsutada küsimusega: "Miks?"

Vastust ei tulnud või pendeldas see teadvuse nendes soppides, kuhu ligi pääsemiseks tulnuks kasutada psühhiaatrit, kes äärmisel juhul surnuks pekstaks selle eest, et saanud enam rullnokk olla. See rollidesse klammerdumise võime, mis sujuvalt aksessuaaristus, muutus tabavuseks inimeste vahel, inimeste sees - see andis sellele mehele jõu ja võime tulla toime olukordadega, armastada ennast sellisena, nagu ta oli. Ja see omakorda oli tõepoolest iseäralikult tore tema puhul.

"Kule, ma sis ei meeldigi sulle, vä?"

Ma vaatasin teda hetkeks hirmuseguste silmadega. Muidugi ta meeldis mulle, nagu mulle meeldisid kõik inimesed, ta meeldinuks mulle ka mõrvari, kannibali või homona, ta meeldinuks mulle kollase, musta või albiinonagi, meeldinuks mulle hullu ja üksiku vanamehenagi.

"Sa mingi haletsed mind vä?"

Uskuge mind, ta ei esitanud neid küsimusi sugugi mitte ähvardavalt, aga minu meelest ei saanud nende küsimusteni jõuda kolme asja põhjal, mida ma seni endast olin avaldanud: et mulle meeldivad kassid, et mu lemmikjook on Kehrwiederi fairtrade'i kohvi piimaga ja mulle ei meeldi seks võhivõõrastega. Ma võinuks lisada, et mulle ei meeldi seks kohe üldse ja see, et ma temaga praegu siin keset lumist Tallinn-Tartu maanteed põõsas jaaniussikesi ei otsinud või veel midagi imelikku või sensuaalset ei teinud, ei tähendanud kohe kindlasti mitte seda, et ta ei meeldinuks mulle. Ma võinuks ju talle rääkida, kuidas me mu parima sõbrannaga olime armunud samasse mehesse ja kuidas me üritasime end kleidistada, meigistada, huvistada ja võimalikult võrgutavalt käituda, aga too juhm valis hoopis kolmanda.

Jah, võinuks, aga milleks.

"Ei haletse. Sa meeldid mulle. Sa oled tore. Sa oled kohutavalt tore," ta oligi. Tema ajaviiteks oli võidusõit rekkajuhtidega, pommide kokkupanemine naabrimehe garaažis, et õhata Läänemere äärseid kive, oh seda uut Kõrboja peremeest, ja lantida naisi Veenuses. Kõik klappis - kõik oli kohutavalt ilus. Ta isegi ei teadnud seda, kuidas ta karakter mind meelitas. Ja mina meeldisin talle ka - korraga sel juhmil, ehmataval sekundil võttis ta mind kui võrdset vastast, partnerit.

See oli see kummaline moment, kui ma ei rabelenudki enam tema kohmakate käte vahel, kus ma haistsin Adidase aroomi sõõrmetes - ta sai minuga koos vabaks. Ta ei pidanud käituma nagu mees, ta võis käituda nagu mees.

"Kuhu sa tahtsidki sõita?"

Koju.

Aga seda ma talle ei öelnud.