Minekud

Primitiivne eneseusk ja lootus. Ainsad, mis jäävad, kui selg kangelt sirgeks läheb ja ma ei muretse, sest ma tean, mis ma tahan. või arvan end teadvat? inimesed arvavad alati midagi. Anna arvab ka. Ta on ilus. Ta on lindudest sündinu. Teda armastatakse, ka siis kui ta endast üldse midagi ei pea.

*
Need olid pisikesed augud või õõnsused, millesse päikese punakas kiir tardus – olemata ometi peamine põrandas. Haigla lehk. Vanem naine – suured, hägushallid silmad – võrdlevpateetiline  naeratus. Miks pateetiline ja kõigele lisaks veel võrdlev?

"Sa peaksid siin rohkem käima," ütles vana naine nooremale. 

Laps tõusis põrandalt – ta pisikesed sõrmed surusid ema sõrmi – korraga ta tundis ebalevat sundust emale põrandaõõnsustest rääkida, aga ta vaikis. Ema hoidis teise käega vanaema kortsulisi sõrmi.

"Peaksin jah."

Tüdruk vaatas ema pikki peaaegu puusadeni ulatuvaid patsi köidetud hallikaspruune juukseid ja lasi ema käest lahti.

"Augud," ütles ta korraga. 

Vanaema silmad välkusid. 

"Mis augud?" küsis ta. 

"Emme, vanaemal on põrandas päikeseaugud!"

"Mis augud?" küsis ema jällegi.

"Vaata..." tüdruk istus põrandale maha ja näitas põrandakatte mustriauke.

"Põrandal on must! Kogu aeg unustad sa ära, et sul on ilus seelik seljas ja see läheb mustaks, kui sa põrandale istud!"

"Emme, aga augud! Vaata augud!" Vanaema haarab ema käe ja takistab toda plikakese juurde jooksmast.

"Vanaema, kas sa vahel muudad ennast imepisikeseks, tõused voodilt ja lähed neisse pisikestesse
päikeseaukudesse kiirepoiste ja kiiretüdrukutega rääkima?"

"Tõuse kohe püsti ja jäta see jutt!"

"Vahel tõesti!" ütleb vanaema salapäraselt naeratades. Tema ei pea ju häbi tundma tüdruku kingatolmust määrdunud kollase seeliku pärast. 

Aga vat sellepärast oligi tüdruku vanaema pateetiline päikesekiirte armastaja, kes unustas üsna sageli oma haiglavoodi, võrreldes oma tütre halle muresid päikeseaukudega haiglapõrandal. 

*