28 detsember 2012

Mõnikord me kasvame suureks ja mõnikord

on kummaline olla ilus vähemasti siis, kui härra R ütleb nii.

Seal ta siis on, see minu väikse printsessi geipoiss. Selline kümme aastat noorem ja kuidagi noh teate küll, võib öelda, et isegi kuidagi mingis mõttes see. Ma ei oska seda päriselt kirjeldada. Lihtsalt see. Ta tuleks ka kuidagi ümber nimetada. Huvitavaks, heaks, ilusaks - kõigeks eelöelduks. Kunstnikuks.

Nõuan endale aina uut soengut, asemele saan lause sellest, mismoodi mul on ilusad lokid. Kummaline. Eks ole.

Ma tean ju. Lihtsalt siin seisab mees, kes tegelikult ei mõtle, nagu mees ja just see teeb ta intrigeerivaks! Ja ütleb, et ma olen ilus. Ilma igasuguse muu huvita, kui et lihtsalt öelda. Ja seda on kummaline kuulata.

Kommentaare ei ole: