09 detsember 2012

* tulekut, olekut, jäämist

Kui sa tuled nii et, tuled, tuled lohutamatult, ja kui ma jälle hirmust, et sa ei tule, olen ennast kurvaks mõelnud, ja siis sa tuled, siis kassa tead, kui talumatu on sulle öelda, et nii hea on, et sa tulid. Et ma ei oska ette kujutada ka, et sa ei tule. Ma ise kogemata näitan sulle kogu sinu tulemise peale ust, olen solvunud, olen kuri, et miks sa üldse. Ja siis kui talumatu on sind mitte kallistada, sa ei kujuta ette ka. Ja siis sa vaatad mind, vaatad tasa tasa tasa, nii nagu vaadatakse kedagi, keda teatakse juba kurjaks saavat, aga kogu selle kurjaks saamise taga midagi sooja peitvat. Seda mu sõber, ma peidangi, peidan päris palju. Ja vahel on tunne, et sa näed läbi, lööd käega, lased mul kurjustada ja siis räägid hoopis olulistest asjadest. Ja kõik ongi korras.

Tulemine ongi vist kõige olulisem, teine oluline asi on kohalolemine, kolmas oluline on jäämine. Jäämine isegi siis, kui sa eemal oled. 

*
Mult küsiti, mis ma sünnipäevaks tahan. Hästi toredaid inimesi. Päris sünnipäevaks ei tahtnudki - nimepäevaks tahtsin. Iga seitsmes detsember on üks eriline päev. Vanaema mälestuseks võiks igaks seitsmendaks detsembriks napoleoni kooki teha. Peaks. 

*

*

*

Ja lund tahan ma ka. Ja Pildiloojat koos sõnumiga kummalistest tubadest kauges Tartus. Ka juuksuritubadest, kus ta avastab enda sarnasuse vanaemaga. Enda vanaemaga.
Ja Väikest Printsessi. Ja Melanhoolikut, kes heidab mulle ette Vallalise naise staatust. Ja Kulmukortsutavat Professorit, Leedit, Rõõmudaami, Udmurtitari, Poeeti, va Suitsetavat, ja tema daame. Noh Poeeti ei saanud, polnud vaja. Aga kõik ülejäänud tulid. Tulid ka pogenistid. Ja gäng, kelle ma enam-vähem kõik olen kirja saanud siia. 

Ja lund tuli. 

Palju. 

Ilusat. 

Otse taevast. 

*


*

Kommentaare ei ole: