kas te olete kunagi püüdnud oma sugulastelt karjäärinõu saada
mitte liivakarjääri või põlevkivikarjääri
vaid selle teise
asi lõpeb sinna, kuhu kõik need karjäärid lõpevad
paanikaahelaseisundisse
ja naljakas on kuulda, kuidas noor luuletajanna võrdsustab minu raamatupoemüüjaameti maasikakorjaja ametiga
üldiselt
ma ei tea sellele kosta midagi
raske? veel raskem? ilmselt kõige raskem on kõigile selgeks teha elementaarsemadki põhitõed
pole kaupa, pole müüjat, pole ostjat, pole lugejat, pole kaupa
ja raamat pole üleüldiselt midagi muud kui kaup
kui sõna, millesse hetkeks jalgu ja muid mõtteid puhkama minna
nii hea on
kui see on olemas
aga samas nii õudne kui sõnastajad ei näe, mille keskel see sõna asub
võib-olla ei pea nägema ka
ma ei tea ju
ma olen rumal inimene, ma usun täiesti hirmsalt, täiesti alasti, nii nagu kõige nooremad ja tihkemate rindadega tütarlapsed, mitte naised, nagu ma juba tegelikult olen, usun idealistlikult, et me peaks teadma
kellega me koos elame
kellele me kirjutame
a võib-olla ei pea
võib-olla see mingi trotslik lollakas ebainimlikult valus enesessevaatamine, tabamine, et ma olengi distsiplineerimatu, ogar, vale inimene üldse
et
et ma ei sobitu
kuhu?
ikka tuleb leida see mees
see päris oma mees
kes hoolitseb
aga mul on ausalt öeldes juba kergelt kõrini kõigist neist meestest
kes hoolitsevad
ja kes ometi pole omad
Kus on minu koht? Kas tõesti keset Tallinna tänavat mõtisklemas selle üle, miks see naine sirutub põlvili? miks see mees ei räägi minuga ausalt?
või miks ma ise ei julge olla päris aus enda vastu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar