02 mai 2013

viia

ma nägin eile Liina Siibi ja Meelis Kodrest
Liinas oli midagi - ta eeldab, et kõikidel inimestel peaks olema püha kohus midagi teha, kuhugi liikuda, kellekski olla. Minul muide ei ole püha kohust, ma tean, et kui ma midagi tegema pean, siis ma teen, ehmatavalt ja energiat närivalt ja söövalt ja valusalt palju. Niimoodi, nagu ma pole kunagi midagi teinud, võib-olla nad ükspäev tapavad mu ära. Ma ei tea ju. Meelises polnud seda midagi. Temaski oli see liikumine tuule suunas või selle suunas, mis tuleb kuskilt. Olgu või tema enda seest. või mingist newagelikust veidrusest, mis mulle selge pole, mida ma võib-olla tahaks isegi eirata. Ma ei tea.

Miks me eeldame. Meie, kunstnikud, et kõik inimesed peaks olema mõtestatud olendid. Ei ole ju. Eile Hannah Arendti filmis mõistsin ma korraga eriti tugevalt, kuidas me ei ole mõtestatud. Me oleme hirmunud, me oleme lollid, me oleme arrogantsed, me oleme kõike, väljaarvatud seda, mis me peaks olema. Ausad. Läbini olukordi tunnetavad, teadvad, teadlikud, et see, mis me teeme omab tagajärgi. Härra Transport paneb 4,5 miljonit rongi, mis viib inimesed kindlasse happesurma, teades ainult seda, et ta on mutter, et ta teeb tööd, et tal kästi niimoodi.

See ongi kõige hirmuäratavam.

Me kõik teeme kõigest tööd. Me kõik tahame teha asju. Meid on võimalik juhtida endast välja. Kuhu?

Surma?

Hukatusse?

Teisi tapma?

Alastusse? Hirmu?

Kuhu meid on võimalik viia? Kutsuda? Panna?

Sinna, kuhu otsustab viia juht?

*
ma ei räägi
ma ei vaiki
ma ei vaata ega kuula ka tõtt
see lihtsalt ei sobi mulle enam
sina oled tõsi
nii nagu tõed
lembid sõnu ja nende kehastamist
müüt müüdis kinni
nii nagu ikka
naeratad
ebaled
vaikid
jälle ma tulen
jälle

ära arva, et ma talle ei räägi sinust ega temast
ega veel kellestki
mul ei ole olnud kunagi elus tunnet
et ma kuuluks kuhugi
ma ei ole kirjanik ega luuletaja
ma lihtsalt kirjutan
ma ei ole oma isa tütar
ta lihtsalt on mu parim sõber

ma ei ole kunagi olnud
kellegi tüdruk
või kui olen
siis on ta ära sõitnud
liiga kaugele

ja ma ei suuda sellepärast enam mitte mingitki pidi õnnetu olla
ei taha ka, milleks, elus on palju parematki teha kui õnnetu olla
et seda ei ole ja teist
see ja see ja see on
tegelikult on väga palju, mida hoides kasvatada oma rikkust
iga jumala päev
ja sealt

kasvad isegi üles
lõpuks



Kommentaare ei ole: