Hirmus olemise kunst, lahkun teist ja teie ka - tulge lossidesse jalutama

Sa tuled minusse läbi nende losside seal kaugetes maades, kuhu ma pole veel jõudnud lennata ega jalutada ega jalgrattaga sõita, sest ma pole veel jõudnud. Mu jalad ja mu tiivad ja mu käed ja mu silmad on mu koljusse tõmbudes lakmuspaberile tõmmanud kõik need lossid nendes Prahades-Pariisides-Viinides ja teevad mind aina nähtavamaks ja kuuldavamaks ja ma tunnen, et ma elan. Sa tuled minusse joovastava hulluna ja mina ei tea, kuidas maailma võtta või ennast. Sa nendid, et ma ei oska armastada, nendid, et ma keeldun kellelegi kuulumast, nendid, et ma ei suuda usaldada. Ja mul on hirmus. Mul on hirmus olla.