07 oktoober 2014

Võib-olla polegi see minu jaoks võimalik, võib-olla on see kõik lihtsalt hunnik asju, mida mina ei saa

Kokkuvõtvalt - käisime Lasnamäel ja jutu käigus selgus, et ma olen vist natuke napakas. Esiteks ei tea ma, et loh on vene keeles jobu. Mu vanaema ausalt ei kasutanud minu juuresolekul ühtki koledat sõna. Pohhui sain ma ka teada puberteedieas ja isa käest. Teiseks - ma ei tea, miks Viiking ikka veel tolle hilise kirja pärast vabandust palub, sest varsti saab sellest juba kuu aega, kui see mingi saaga algas. Ma ei tea, kas ma teda niiväga nähagi enam tahan. Tähendab, mingi osa, selline loomalik ja hullumeelne tahab, aga kui ta nagunii ei pruugi tahta minuga läbini ja üdini koos olla ja ma ei teagi enam, kas mina temaga tahan, siis... Potentsiaali on. Nagu öeldakse, potentsiaali on. Viimasel ajal on ka mõte, et äkki peaks lihtsalt ära lõpetama selle va armastuse tagaajamise. Nagunii pole minul pikemaplaanilisemat mõtlemist selles osas. Pole kunagi olnudki. Ma olen kas siin ja praegu ja hirmusõnnelik (mida ma muide olen enamasti meestega, kuni mul igav hakkab) või seal ja kunagi ja hirmusõnnelik (mida ma veel kunagi pole olnud, sest mul peaks lisaks mehele siis vähemalt üks laps olema, lõppkokkuvõttes kolm), aga kuidas selleni jõuda - selle sealeni ja kunagini - mitte ei tea. Võib-olla tuleb vahepeal hoopis naine võtta või laps sünnitada ja üksi tollega õnnelik olla. Mitte ei saa aru. Vahel on tunne, et Viikingile läheb korda. Aga ei tea, ei tea, ei tea. Homme Warhol ja mingi tüüp okcupidis. Ujun kohale ja vaatan. Filmi ja tüüpi. Ja ennast kogu selles vaatamismängus.

Kommentaare ei ole: