09 oktoober 2014

Mitteisiklikke juhtumisi

*
Küllap ma kahtlen
su hammastes
oma kaelas
või oma vitus

küllap ma kahtlen
kas ma armastan
või milleks või keda

küllap ma tunnen
et meiegi vist
oleme maailma
kandmisel rist.

*
Täna Kanuti Gildi SAALis imeline ja natuke hirmuäratav maastikuarhitekti SueAnne Ware´i loeng memoriaalidest. Üks huvitavamaid loenguid, mida olen kuulnud loomisest. Maastikuarhitektuur, mis ütleb poliitikutele, kui nad on jobud, sest nad ei hooli, on vinge. Moonideklumbid tänaval koos heroiinihoiatustega ja lugudega inimestest, kes on surnud üledoosi, koos piltide ja isiklike esemetega. Afganistani põgenike laste joonistustega tehtud valged sambad, et rõhutada surma, sest poliitikutel oli ükskõik, kuhu paadid tõid või jätsid toomata noodsamad lapsed ja nonde emad. See kõik on midagi fantastilist, aga veelgi fantastilisem on kokkuvõte: memoriaal võiks olla nagu maastikki, nagu mälugi, kaduv, muutuv. Selle mõte peaks olema tekitada diskussioone. Selle kaduvus ei peaks olema probleem. Ilus oli.

*
Ma olen Baudelaire´ga nõus: 
"Mina ütlen: armastuse ainus ja ülim nauding on veendumus, et tehakse kurja." (9)
"Intelligentsete naiste armastamine on pederasti nauding."
(11)
"Elul on vaid üks tõeline võlu - Mängu võlu!"
(12)

Kommentaare ei ole: