22 oktoober 2014

Igatsus

Käisin Kaido kingitud piletiga Linnateatris "Igatsust" vaatamas. Istusin seal ja tundsingi seda kummalist igatsust. Vaatasin oma nn edupäevikut ja muudkui lugesin. Midagi ei ole. Edukat, sellel aastal. Jaanuaris oli Jüri Küdi klubi, veebruaris oli tegelikult väga tore sõbrapäev või selle õhtu ja öö. Märtsis oli lõhkeminevõi lahkumine, millestki, millega olin harjunud. Aprillis olid Midsomeri mõrvad. Mais oli maailma kõige ilusam Viiking. Juunis oli Nüpli. Juulis oli Juhan Liivi muuseum. Augustis Narva. Septembris Lasnamägi. Oktoobris kolimine ja igatsus.

Imelik on, kui inimesed jäävad hetkeks vakka. See oligi muide "Igatsuse" mõte - vakka jääda. Varja seisatab, Kolja seisatab, Nataša seisatab, Missail seisatab. Selles kõiges on midagi kõnetavat. Vaikset. Juba näidendi alguses hakatakse rääkima sellest, kuidas tuleb vaadata inimesi ilma maskideta. Kas see on üldse võimalik? Ma ei tea. Millistest maskidest või nende puudumisest me üldse saame rääkida? Kas inimene olles üksigi ei kanna juba maski, mingit fiktsiooni oma peas, et kuidas ta olema peab või missugune? Mismoodi käituma, mismoodi hingama, mismoodi laskuma paremale või vasemale põlvele. Rain Simmuli Kolja oli minu jaoks loomulikult Kaur. Muudmidagi. Miisail olin mina. Ainult, et kes on minu Nataša. Seal ma siis seisan. Libisen hetkeks oma maski taha. Tüdruk, kes kirjutab. Tüdruk, kellel on suured prillid. Tüdruk, kes unistab. Tüdruk. Ehkki tegelikult olen ma juba ammu naine. Teoreetiliselt. Täna vaatasin terve hommik "The Nannyt" - ahjaa, oktoober on "The Nanny" kuu ka. Ja ma ei teinud midagi. Mitte kui midagi. Suppi tegin. Selles korteris on palju parem suppi teha. Palju parem hingata. Palju parem riieteta olla. Palju parem lihtsalt olla. Selles korteris kannan ma riideid ja ennast. Selles korteris kannan ma endast välja mõtteid ja endast sisse ettevõtteid. Ja kogu selle kupatuse peale tuleb mulle Sergei Sergejevits meelde. Ja selle tema joomise peale tuleb mul mu enda suutmatus liiga palju juua. Ahjaa. Kolme õlu peale on mul järgmine päev paha olla. Neerud tõmblevad tuules või siis lihtsalt kehas. 

 
Kuidas tagada kõigile väljatulek sellega, mis neil on?

(ei tagagi)

Igal juhul sain täna etenduselt briljantse lause: miks talupoeg ei taha minult saada 10 rubla vaid pudel viina? kui ta saaks 10 rubla eest kolm pudelit viina? ohjah...

Kommentaare ei ole: