4 Pöffi filmi

1. Selle aasta Pöff on teistsugune. Aeglasem. Mõtlikum. Ahjaa. Minul läheb kuueteistkümnes aasta Pöffi filme vaadates! Olen olnud lihtsalt huviline, vabatahtlik, ja nüüd siis Henryku kaasa. See viimane tähendab kutseid avagalale ja lõpugalale. Sel aastal hämmastas Pöff sellega, et jubekihvt algus oli! No pidigi olema! BFMikas Jim Ashilevi kokku kirjutatud lavastus-lugu on viide klassikafilmidele. Ja see Pierre Richardi pojapoja Kristjan Lüüsi versioon kohmakast pikast blondist mehest musta kingaga, see oli vaatamist väärt! Tempokas! Ilus! Nauditav! Päriselt neid sõnu on olnud väga raske kasutada tavaliselt avagala puhul, mis on muudkui veninud ja veninud ja ei ole miskit muud kui üks kooliaktuse osa olnud, kus koolitüdrukud tantsivad ja etlevad luuletusi, mis neile tegelikult ei meeldi. Olgu meeldivad, aga ei jää meelde vaatajatele. Mis on mul meeles 2015. aasta avagalast? Mustvalge gruusia film, millele oli kohale toimetatud orkester, sest see oli see esimene! See oli see eriline. Ja Henryk muidugi ka. Hoidsime käest kinni ja hinge ka, et kuidas me kahekesti hakkama saame. Aga saime.

Ahjaa! Mis vahe on Pierre Richardil ja Kristjan Lüüsil?
Mitte eriti palju!

Südamlik sissevaade Casablanca kahe naise ellu

Igal juhul avafilmist rääkides! See oli võimas draamafilm. Lugu oli lihtne ja seda oleks vabalt võinud väga halvasti näidelda, kirjutada, luua kaameraga, aga mitte midagi sellist ei juhtunud. See oli küllaltki staatiline seisundifilm Maryam Touzani film "Adam". Filmi lõpuni ei ole selge, et miks selle pealkiri on Adam. Rase naine koputab erinevatele ustele ja tahab tööd. Imekaunis Nessrine Erradi mängib Samiat, kes otsib puhke- ja tööpaika enne sünnitust. Teda märkab pisike Warda pagariäri teisel korrusel, kes elab koos lesest ema Albaga pagariäris-kodus. Esialgu kutsub umbuskne Alba Samia lihtsalt enda juurde magama ja ütleb igal hommikul, et ärgu too enam tagasi tulgu. Suure kõhu ja lapseootuse ebamugavustunnetega noor naine lepib sellega, aga poeb aeglaselt oma vanaema pagarioskustega Warda ja Alba südamesse ja mitte ainult, pagariäri hakkab tänu Samia töökusele ja nutikusele õitsema. Mind ennast hämmastas selle filmi puhul eheduse hetk, mida kaks näitlejannat ideaalselt kehastada suutsid, nende suhte sisse põimub nii palju õrnust, et see lausa jahmatab. Alba peab silma vaatama oma leinale, mida ta pidevalt alla on surunud ja tähelepanelik hoolivus Samia suhtes teeb ta nähtavalt pehmemaks ja hoolivamaks nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Samia peab tegelema oma veel sündimata lapse ja tõenäolise lapse ära andmise võimalusega ja Warda tantsiskledes nende mõlemi vahel tajub korraga Samia olemasolus oma ema Alba vabanemist või siis vabastamist. Mõlema naise kaastundlikkus ja tähelepanelikkus teineteise suhtes puudutab. Nad on otsekui õed. Ahjaa! Kaunil lesel Albal, keda kehastab Lubna Azabal maroko-hispaania päritolu belglanna, on ka suurte vuntsidega jahutoojast austaja, kes leevendab kummagi naise dramaatilisi hetki, oma püüdliku kuramaažiga ja muudab filmi meeleolu võluvaks. Aga jah! Vaadakem, kui kuskilt leiate, sest see film paneb euroopa naised mõtlema, võimalustele, mis meile antud, ja samas ka araabia naiste tugevusele ja jõule. Nagu Alba austaja ütleb, vaprusele!

Kui inimesed oskavad juukseid pügada 

Väga võimas ja fantastiline oli Homayoun Ghanizadehi film "Karvased lood"! Kes oleks arvanud, et pärsiakeelne islamifundamentalistide juhitud ja uraani rikastav riik Lähis-Idas, suudab produtseerida esiteks sellise režissööri, teiseks sellise filmi! Miskipärast me siin Henryku parima sõbrannaga kartsime, et kukume vaatama mingit mai teagi külaelu? Kuigi kui nüüd Wikipedia lahti keerutada, siis kultuuri ja tehnoloogiat neil siiski on, isegi uraani rikastamine eeldab kultuuri ja tehnoloogiat, julmust ka, aga siiski, kultuuri ja tehnoloogia! Igal juhul kogu lugu tiirleb ümber viisteist aastat juuksurisalongis töötava Daneshi, kelle eluunistus on saada lõppude lõpuks maailmakuulsaks, olgem nüüd natuke ausam! vast ikka Iraani kuulsaimaks filminäitlejaks ja ta on sõna otseses mõttes kõigeks valmis, et selleks saada. Kui see lugu oleks lihtsalt unistavast kolmekümnendates mehest, siis see lugu oleks lihtne. Aga see mees on näinud metsikult filme, tema fantaasia lendab kiiremini, kui oleks oodanud-osanud-arvanud-näinud. Esialgu oleme sisse tõmmatatud meeskarakteritesse, kelleks on kliendid, keda pestakse metsikult ja põhjalikult ja pügatakse umbes sama jultunult, millise teatraalse kiirusega muudetakse täitsa hullu soenguga vanamehed normaalse soenguga vanameesteks. Või kuidas väriseva käega Casablanca filmist sissevõetud seitsmekümnendates habemeajaja ajab kogu aeg kogemata klientidel vuntsid ära ja selles on midagi jaburat, naljakat, võimsat. Kuidas juuksurisalong täitub iga päev jõledatest meeste karvadest, mis lükatakse keset tuba asuvat kanalisatsiooniauku, kuidas üks juuksur leiab iga päev oma tuunikalakonservist pikki juuksekarvu. Ja see kõik on reaalia, see, mis toimub aga Daneshi peas, kellele on eraldatud väike filmivaatamise, sisuliselt, kapp, on ulmeliselt kaunis maailm, mis on pärit Hollywoodi filmiklassikast. Miks seda filmi tasub vaadata? Ikka sellepärast, et meelde tuletada, kui hästi filme on tehtud, ja teiseks, kui hästi on võimalik teha üks kurb orvulugu, põnev krimilugu, naljakas juuksurilugu, kaunis armulugu, võimas suurekskasvamise lugu, väga verine ja õudne lugu ühes kindlas võttepaigas paralleelselt ühe peategelase läbi, juuksurisalongist välja minemata, võtteski selle endale piiriks. Seda filmi vaadates suutsin mõelda ainult meie heale armsale Sandrile, kes on just selliste filmide pärast festivalidel käikski. Tõeline pärl, millest Varssavi filmifestival aru sai ja andis režissööridebüüdi teinud Ghanizadehile eripreemia! Aga jah. Seda kahjuks enam ei näidata.

Surmale määratu ja külarahvas
Igal aastal üritan minna kindlasti vähemalt ühele Aafrika-filmile. Just nimelt Aafrika filmile, kus peaosatäitjad on päriselt musta mandri inimesed. Ma lihtsalt jumaldan neid värvikirevaid kleite, seda pisut laperdavat inglise või prantsuse või hoopistükkis araabia keelt. Seda mõneski mõttes ürgset olemist ja mitte nagu kolonialist, mis ma nagunii olen, vaid kui Aafrikas olnu. Need inimesed võivad olla väga julmad teineteise suhtes ja ka meie suhtes, aga nad ei saa olla olgem päris ausad samasuguses olukorras nagu eestlased või eurooplased, keda sünnib nii vähe ja kelle puhul üheainsa lapse sünd on erakordne sündmus. Nemad peavad algusest peale võitlema elu eest omaenda vendade-õdede kõrval. Mõnikord saadetakse nad juba päris lapsena tänavale erinevaid asju müüma, plätusid näiteks, et oleks vanematele abi nende suureks kasvatamisel. Sudaan pole selles suhtes erand, selles riigis on iive 2,6 protsenti, ehk lapsi aina sünnib ja sünnib ja sünnib. Kuigi lugu, millest ma seekord kirjutan, on erandlugu. Filmi pealkiri kõlab nagu James Deani elulugu "Sa sured kahekümneselt" . Olgu ma tean, et James Dean suri kahekümneneljaselt, aga ausalt öeldes pikas perspektiivis neli aastat siia-sinna. Lugu sellest, mis juhtub perekonnaga, kui külasse tulnud prohvet ennustab, et nende pojale surma kahekümneselt. Vanematel on juba Downi sündroomiga poeg. Sellest päevast alates kannab ema musta, pereisa kolib ligi kahekümneks aastaks külast ära. Poeg Muzamil kannab teadmist oma surmast kaasas põhimõtteliselt kahekümnenda eluaastani, ema ei julge teda isegi kooli õppima viia, arvab, et poiss sureb ära. Küla naerab poisi üle ja põlgab teda hetkeni, mil koraani õpetaja saab poisi enda juurde kooli ja avalduvad Muzamili intellektuaalsed võimed. Tal on isegi tüdruksõber, kes unistab Muzimiliga abiellumisest ja lastest, aga noort meest haarab hirm ainuüksi mõttest, et ta saab varsti kakskümmend. Muzamili elus toimub aga nähtav nihe, kui ta külapoes abistades, peab viima islamiusus keelatud alkoholipudeli palju reisinud, suitsetavale vanamehele, kelle onni-maja kutsutakse Inglase majaks. Kohtumine inimesega, kes on läbi reisinud suurema osa Aafrikast ja käinud ka Pariisis ja Euroopas, kelle kodus on palju raamatuid ja filmiprojektor koos suure hunniku filmilintidega, lükkab nihkesse kogu Muzamili elu ja mis seal salata, ka surma! Filmi tempo on rahulik, aga pidev liikumine noore mehe surma poole, mis on külaühiskonnas ilmeksimatu fakt, on omal moel kafkalikki, eriti jabur on see olukorras, kus valitakse valmis isegi hauaplats, kuhu ta maha  matta. Kas vaadata? Jaa, kui huvitab Aafrika!

Näitlejameisterlikkus ja kerjused
"Marionett" on film mehhiko maffiast ja kerjustest ja kuuba näitlejast Ernestost. Maffiat on muidugi vähevõitu. Ja julmust. Aga põnevat sissevaadet kerjuste ellu ja näitleja meisterlikkusse on see film täis. Ernesto avastab metroos, kuidas ilus kerjustüdruk valetab! Ta läheneb kerjustüdruk Belenile ja nii kaks päeva järjest. Kerjustüdruku omanikud ehk mehhiko maffia peksab Ernesto läbi ja hiljem otsib ta üles, et selgeks saada, mida nende parim kerjus õigemini teha võiks, et Ernesto ei saaks aru, et Belen valetab. Ernesto räägib, kuidas vales peab alati terake tõtt olema ja lõpetab näitlemisõpetajana mehhiko maffia kerjustele. Kuna ma ise käin praegu ilmselt maikuuni välja Tallinna Rahvaülikooli teatristuudios, siis minu jaoks on see viis, kuidas Ernesto räägib rolli sisse minemisest ja kujutluspiltidest ja karakteriloomest ülihuvitav ja veel huvitavam on vaadata, kuidas erinevad tegelased tema ümber õpivad austama oma valesid. Mõnes mõttes ongi selles filmi filosoofiline mõõde! Igas kunstiteoses peab olema tõtt, mitte ainult karakteris, mitte ainult kirjatükis, mitte ainult filmis. Igal pool. Just see eheduse maitse lisab kunstiteosele lisamõõtme! Kuigi peab tunnistama, et see ei olegi eriti huvitav, kuidas näitlejaks olemisest rääkiv film, peab rääkima ka maffiast. Selles on midagi tüütut ja üsna klišeelist. Natuke liiga palju olen seda noor mees tuleb ja võtab ära vanema võimsa mehe noore ilusa armukese lugu kuulnud-lugenud. Natuke liiga palju olen neid Dominico Torrico sarnaseid maffiabosse näinud. Ehkki üks lause sellest maffiabossi suust tekitab minus hirmu taolist! Maffiabossi naist ei huvita midagi muud, kui ainult maja, kus elada. Maffiabossi naine saab emaks kõikidele armukeste sünnitatud lastele. Maffiabossi naine usub, et tema mees ei ole midagi muud, kui lihtlabane advokaat. Maffiaboss usub, et ta on piisavalt hea näitleja oma naisele. Kas on? Kas see, kui inimesed peavad omaks võtma kellegi illussioonid või valed või ringi liikuma nendes, kas see teeb kellestki näitleja? Hea näitleja? Või kõik ümbritsevad lihtsalt kardavad plaaniliselt vahele jääda oma tegelike tunnetega ja ei saa oldud. Igal juhul filosoofilisemad ja poeetilisemad kohad filmis tekitasid mõnusa äratundmise ja meenutasid Lennartit, meie juhendajat teatristuudios.