Pluss veel 4 filmi Pöffilt 2019

Peab jätkama filmide kirjutamise lainel! Muide muid asju teen ka, seepärast jõudsin sellel töönädalal vaatamas käia ainult kaheksat filmi! Nädalavahetusel teen oma filmipassimise teistpidi tasa! Olgem mureta!


Kus on kodu, kus on kodukoht! 

Jure Bavlovici teos "Matriarh" tekitas minus sisukokkuvõtet lugedes palju põnevaid tundeid. Noor naine ja vanem naine. Ema ja tütar. Minu puhul siis tädi Nadja ja mina. Vanaema ja mina. Muidugi nendel naistel oli väidetavalt mõni kana ka kitkuda, minul oli tädi Nadja juures kohe mitu kana, mida kitkuda, sealt tagasi tulemine oli otsekui põrgust tagasi tulemine. Nii palju vastikut, ebamugavat ei olegi vist kuskil kellegi juures tundnud. Mõnikord oli ta õnneks täitsa inimlik ka. Issand kui palju võimalusi, et üles ehitada Saksamaalt korraks vähihaiget ema vaatama sõitnud Jasna lugu või siis Jasna ja Anka lugu. Minu peas on mitu erinevat vastikut ja vähemvastikut, naljakat ja vähemnaljakat lugu, aga! Esiteks on otsustatud elada vaese Daria Lorenc-Flatzi ehk peategelase Jasna kuklas ja näos kaameraga kogu filmi aja kinni. Teiseks ei saa me isegi aru, miks on otsustanud kümme aastat kodukülast eemal olnud, Saksamaal elav horvaatlanna tulla ikkagi kodukülla Horvaatiasse, ilma mehe ja ilma alla kümneaastaste lasteta. Miks? Miks? Mis lugu meile räägitakse. Vestluses pärast esilinastust autori ja peaosatäitjaga, kellest olengi üsna kauni ja kehva pildi teinud, tuleb välja see, kuidas nad on tahtnud kujutada inimesi, kes on Horvaatiast ära kolinud Saksamaale, Inglismaale ja nii edasi, kaotanud juured, kaotanud enda, kuidas nad ei saa enam aru oma emast-vanaemast, kodukülast. Aga see kõik on nii kohmakas ja tobe ja pisut rumalgi, kuidas kõik see jääb kaamera fookusest välja, kuidas me ei oska päeva lõpuks muud mõelda, et jah vanainimeste eest on raske hoolitseda. Ma ei taha öelda, et see film poleks vajalik, aga ma tean, et kindlasti on võimalik kirjutada põnevam stsenaarium kahe naise äkilisele dialoogile. Eks minu vanatädi suurim etteheide minule oligi, et ma ei ole enam venelane, et ma ei oska enam rääkida selles keeles. Ja eks ma ise tundsin/tunnen ennast siiani selles oskamatuses kohati süüdi, kaugenemises, kui sellises. Aga sellele pole vastavat lugu või filmi veel loodud, mis mind päriselt puudutaks. Lood ruumist, kust lahkutakse vägivalla või mõne hirmsa asja pärast, neid oleme me ju palju näinud. Aga lugu kosmopoliitsest maailmast, kus tegelikult tõeline kodu asub meie peades ja me sageli unustame selle ära, see paneb mõtlema. Ühesõnaga mõte hea, teostus pähh...

Kanatapja elu endises Saigonis

Ega see "Tukkuv linn", see Vietnami film, võistlusprogrammis, pole ka just kõige parem-ilusam asi, mida näha-kuulda-vaadata. Ometi on selles midagi nunnut! Suur osa filmist, kujutab endast kanatapjast (selline amet on vanas Saigoni linnas siiani olemas) poisi arengut. Kaadrit lindude tapmisest tekitavad pehmelt öeldes ebamugavustunnet. Ühes mahajäetud majas autodest ja inimestest tuikuva kesklinnas elavad narkodiilerid ja kanatapja! Narkodiilerid parajad enesekesksed jobud ei saa aga tükk aega aru, et nad pole ainsad elanikud selles majas. Ja kui nad lõpuks saavad, siis ei ole õnnetul kanatapjal asu, ta saab igapäevaselt peksa ja pahalase tellitud lits, keda regulaarselt vägistatakse leiab tee õnnetu kanatapja ellu ja siis on pahalastel veel suurem põhjus poiss läbi peksta ja teda alandada. Ausalt öeldes, kuskil keegi ütles, et tempokas ja põnev film. Tõttöelda oli siin nii palju staatikat, et see oli igav ja tüütu tükk aega, kuigi see Vietnami elu-olu on ikkagi põnev vaadata, nagu Aafrika naiste imeilusad kleidid. Kõige veidram vaatepilt oli oma kanasulgedekitkumisvanniga mööda tänavaid ringi jooksev ilus peategelane, kes iga mõne aja tagant saadi kaadrisse vannis ligunevana või õues vihma käes ligunevana. Miskipärast tuli mul selle vaatepildi peale meelde, kuidas kõikvõimalikes minu majandusalastes juutuubivideodes räägitakse sellest, et tuleb tekitada endale mitu raha sissetulemisvoogu. Kui sa oled päev otsa õnnetuid kanu tapnud ja kakelnud raha eest, mida inimesed sulle linnutapu eest ei anna, kohtud narkodiileritest jobudega, kes nõuavad sinult kana õhtusöögiks, peksavad sind selle eest, et nende lits sinu juurde kipub tulema, siis noh pole vist võimalik mingit lisaäri sinna juurde tekitada, eksole. Imelik. Igal juhul selle filmi puhul olime meeldivalt üllatatud kenadest tibupoegadest ja tegelikult väga armastusväärset kanamammist, kes oli kaunilt kaadrisse saadud. Kanatapja armastab kanu rohkem kui inimesi, nagu soome filmis paar aastat tagasi armastas eutaneerija loomi kõige rohkem siin maailmas. Kui püändini jõuame, siis võib öelda, et kuidagi on jõudnud see film eesti laste (olgem ausad minuvanuste) armastatud tegelase Leopoldi juurde. Tuletagem siit meelde "Kõige suurem sõber". Eriti seetõttu, et kaval kanatapja on küll nelja mehe vastu üksi, aga oskab ka neist lõpuks kanad teha üsna sõna otseses mõttes. Ja ütleks, et staatiline ja vaikne filmi peategelane (kuum eesti kutt eksole, aga tegelikult korralik vietnamlane) mõistetavamaks ja põnevamaks. Isegi ütleks, et kui teile meeldivad tibupojad ja julmused, siis minge filmi vaatama. 

Rabavalt ilus film koledatest asjadest

Zoltan Nagy film "Vaikne vaikus" rabas mind. Tihedad, ilusad kaadrid orkestrist, ilusatest noortest ja tublidest muusikutest ja jõhker valus lugu ühest suurest pettumusest. Ungari lugu, aga võib ka mõne teise maa lugu olla,. Zoltan Nagy tegi põhjalikku uurimustööd enne kui otsustas lühifilmide meistrina, et nüüd on aeg esimeseks debüütfilmiks. Kaasas oma tiimi kriminalistid, psühholoogid, töötas läbi metsikutes kogustes materjali teemal laste ahistamine. Otsis naispeaosatäitjat tüdrukut käies erinevates laagrites, kohtudes ligi 2000 erineva tüdrukuga, et film oleks selline, nagu talle on vaja. Olles muusikute perekonnast pärit pidas kõige loomulikumaks seda, et kogu juhtum leiab aset justnimelt orkestris! Kõige hirmsam seda filmi vaadates oligi selle nii kõrge kunstiline tase, et me tegelikult ei saa aru kelle pooli valida. Filmi keskne tegelane on viiulisolist David, keda mängib ilusate näojoontega Major Erik. Uustulnuk orkestris ehk neljateistaastane Nori räägib Davidele, et Davidi mentor ja orkestrijuht Frigyes lööb talle külge. David ei suuda seda uskuda. Ja see ongi uskumatu, sest Mate Gabori mängitud tegelane on nii sõbralik, nõudlik, professionaalne ja meeldiv orkestrijuht, et see ei saa olla tõsi. Ja kui me filmi vaatame, siis me ei võigi lõpuni kindlad olla, kes on süüdi. Lulu Bognari esitus Norist ajab segadusse, sest temas on küllaltki mitu kihti, lisakihi saame tema pisut pahatüdrukulikust hoiakust, mis mind segadusse viib. Ta justkui manipuleeriks enda ümber erinevate inimestega ka Davidiga. See kui kaunilt ja lõpuni hoitakse üleval pingeid ja ebamugavustunnet on rabav. Nii muusika kui ka imekaunid filmikaadrid toetavad mingit terviklikku tunnetust, mis filmist tekib. See meenutab mulle minu jaoks ühte mu lemmikfilmi Ungarist "Delta", kus režissöör sama oskuslikult tihedat pinget üles ehitab. Ühesõnaga Ungari on stiilne. Eriti pingeliste ilusate filmide ülesvõtmisel. Kes seda vaadata võiks? Kõik!

Armastatud Takashi Miike ja tema karakteritel põhinev märul

Tjaa! Kaksikud on totaalselt sisse võetud Takashi Miikest! Nagu totaalselt! Ei saa öelda, et mina oleks. Võimalik, et olen tema filme ka varem näinud, aga kuna tal neid nagu Vändrast saelaudu tuleb, siis ei pruugi ma lihtsalt seda kõike mäletada! Igal juhul! Lugu on naljakas ja verine ja jabur ja üldse. Lugu on "Esimene armastus", mis algab üsna õnnetu poksijast poisiga, kes saab teada, et tal on ajuvähk. Nõnda kahekümnendate alguses ja väga nunnu ja väga õnnetu longib ta mööda tänavat kuni talle jookseb vastu hullumeelne tüdruk, kes pageb millegi või kellegi eest, tüdrukule jookseb järele aga vanem mees ja nõnda kasutades poksija reflekse lööb ilma korralikult konteksti süvenemata poksija vanale mehele õigesse kohta, nii et too kukub ja ei tõusegi enam püsti. Kuulates muidugi poiste juttu kõrvalt, siis mõnikord selline žanrimääratlus nagu maffiafilmid jaapani või koreakastmes tekitab tahtmise mõelda kõikidele nendele Vana-Kreeka asjadele, millega me oleme kokku puutunud oma kirjandustundides, kindlate tüpaažide taasesitus, mis on paroodia kõikide ameerika gängsterifilmidele. Igal juhul minge, vaadake, te ei kahetse. Vihane õbluke pikajalgne oma elukaaslase eest kätte maksev kaunis naine, gängsterihakatis, kes ei taha gängsteriks jääda, aga avastab end ühel ilusal päeval võimekalt inimesi tapmas nii nelja kaupa, äraostetav politseiülem, heroiinist sõltuvuses noor tüdruk, keda ajab taga hallutsinatsioonina teda tema lapsepõlves väärkohelnud isa. Ja oh kui palju muid tegelasi, kelle karakter on põnevalt lahti kirjutatud erinevate liigutuste kombinatsioonina filmilinal. Kes seda filmi vaatama peaks? Kõik pisut hullumeelsed õudukate vaatajad, aga ka täitsa tavalised inimesed, kes peavad lugu heast koledast naljast ja vähemkoledast karakterikoomikast.