Mõtlemapanev kirjutamiskuu

Inimese kehalisus on ikka üks imelik asi. Oluline on, et kõik funktsioneeriks, nii nagu vanasti, nii nagu kuus-kümme aastat järjest. Nii kui juhtub, et midagi muutub, toimub lausa plahvatuslik vihahoog enda suhtes. Et mida paganat ma jälle või kus jälle midagi juhtus. Jälle! Tegelikult on vaimuga samamoodi, kui mõistad ühel hetkel, et ei ole sellega piisavalt tegelenud ja see on nõrgemaks jäänud ja see võib jääda nõrgemaks, kui pole piisavalt lugenud, kirjutanud, filosofeerinud, keeli õppinud, elu üle mõtisklenud, leidnud motiveeriva ja  arendava töö, ühesõnaga, kui tekib tunne, nagu sumpaks lõputus paigalseisus kuhugi poole, kuskilt ära, aga soo muudkui tõmbab endasse ja sina oled paigalseisus. Jaa!

Üle pika aja sattusin Musta Lakke. Kohtusin Ingridiga. Vaatasin päriselus Oyvindile silma. Tundsin korraga, et olen natuke nagu õiges kohas. Eks see kirjanduse värk ja luuletajate värk ja kirjanike värk on minu jaoks pühamast püham värk. See on midagi sellist, millega olen ise tahtnud kogu elu tegelda, aga ei ole osanud. Midagi on selles õhku jäänud. On inimesed, kes teavad, et nad on kirjanikud, luuletajad, kirjanduskriitikud, kirjandusteadlased. Või isegi, kui nad ei tea, siis nad igapäevaselt tegelevad sellega, annavad endast parima, loovad ruumi, aega, kohta, mõtlemist, ümbrust - sõnaga, ise. Esialgu täiesti mitteteadlikult. Ma olen selles kindel, et see ei ole teadlik valik, see on otsekui sisemine sund, mis liigutab mingis suunas. See kui edukaks selles suunas saadakse on inimeste enda töö vili, siis tuleb muutuda teadlikuks ja tubliks.

Eks ma ju töötan ka müügi alal juba nüüd siis üksteist aastat, isegi kui klienditeenindustööd raamatupoes ei peeta enamasti müügitööks, see siiski on seda. See on esimene aste müügitöös. Mõista oma kauba väärtust ja klienti, tunnetada tolle erivajadusi, mõnikord isegi intuitiivselt. Aga jah, oleks ma osanud seda kõike endast teada näiteks viisteist aastat tagasi või kümme aastat... Või isegi seitse aastat tagasi. Ma arvasin ikka, et minust saab kirjanik, kirjandusteadlane, luuletaja. Tegelikult olin/olen juba müügiinimene. Ja ikkagi tuleb meelde see esimene unistus. Esimene unistus, mis on alati seotud kirjutamisega, võib-olla see ongi unistuse eesmärk, mitte unustada iseennast. Unistustes olen ma täiuslik inimene, praegu olen ma ka omamoodi täiuslik inimene.

Aga inimene on endagi jaoks üks müstiline olend, kelle sisse ei näe, enne kui sinna sisse ei lähe. Ja sinna sisse tuleb minna ise. Julgelt. Mõnel on seda julgust, mõni aga ehmatab ära. Võib-olla mina olen endast ära ehmunud, võib-olla minu tee on teistsugune. Ei tea. Igal juhul Stephen Kingi lugesin ja korraga, ehmatades, mõistsin, et on keeruline kirjutada. Et mul vist tegelikult puudub selleks julgus. Aga jah. Eks see on ikka hea, kui on olemas mingisugune tegevus, mis pole päris sama, mis töö, pigem ikka hobi, aga mis tekitab umbes samasuguse tunde, nagu oleksin kodus või lapsepõlves. Turvaliselt.