4 filmi Pöffilt! Lastekas, tiinekate värk, rahvuskonservatiividele, erootika

Aga jah. Kopp-kopp harjutus, kus kohtud oma kalli kalli kalli vanaemaga teispoolsusest. See on vist selle nädala kõikjaleulatuv emotsioon, millega tegelda. Aga! Pöff jätkus ka. Ilma selliste raputavate tundmusteta, nagu mu isiklik elu mulle mõnikord pakkuda võib. Jätkan filmidest kirjutamist paari sõnaga, et edasi anda head, ebamugavat, naljakat, jaburat. Mis puudutab vestlusi pärast filmi või enne filmi, siis absoluutselt alati on need vestlused seotud minu jaoks filmi headuse, igavuse, paljuütlevuse või mittemidagi ütlevusega. Kui filmitegijad peavad rääkima filmi sisu ümber või filmi eesmärki ümber, siis on see ikka päris naljakas olukord. Filmi mõistes kurb ja ebamugav ja lausa halvav, aga siiani on meeles, kuidas me ühe tuttavaga olime filmi ära vaadanud ja mina jäin vestlust kuulama ja siis see tuttav küsiski, et mis selle filmi mõte oli, et mida nad seal öelda tahtsid või mida tegid. Ja siis mina muidugi räägin pikalt ja põhjalikult, et mida nad kõike arvasid filmi näitavat. On kaks äärmust, kas oma kunstiteost alahinnatakse ja arvatakse olevat pedagoogiline epistel või siis oma kunstiteost ülehinnatakse ja arvatakse näitavat laiemat tendentsi ja inimlikku tunnetust, mõistmata, et tegelikult ei jõuta kaugemale tollest konkreetsest situatsioonist, sest asjatundmatule oli arusaamatu, mida ikkagi öelda taheti/tahetakse, ja isegi asjatundlik kehitab õlgu. Lugusid saab rääkida väga erinevat struktuuri kasutades ja väga erinevalt inimestele ja probleemidele lähenedes. Igal juhul paneb Pöff sügavalt mõtlema lugude jutustamise kunstile nii pildis kui ka sõnas kui ka lihas, mis ekraanidel liigub, kas režissöör on ikka suutnud panna toda hullu vaimu inimese sisse või mitte ja on näha, et õnnetu näitleja on oma rolli mängides üksi, tal pole ei kaamera näol ega ka mitte tausta näol, mõtestatut vaimu sees. Ta on tühi kest.

Hullumeelsed üheksakümnendad 

Minu armastus või õigemini lojaalsus Balti riikide suhtes on igal juhul oluline olnud praktiliselt igal Pöffil, nii ka seekord! Kindlasti pidi jõudma vähemalt ühele leedu või läti filmile. Eelmistest aastatest on mul sügavalt meeles see hirmus-ilus film õest-vennast, kelle vanaema üles kasvatab kuskil kolkakülas, nende emast, kes nad sisuliselt on maja jätnud mingi inglise tüübi pärast Londonis. Suurekskasvamise lugu, mis häirib mingil tasandil siiamaani, kus õde ei taha ilma jääda oma vennast ja valetab tükk aega koolile ja kõigile oma vanaema surma kohta. Aga lugu looks! Jelgava 94 on midagi palju jaburamat ja palju vähem traagilist ja meenutab oma stilistikalt kui ka laadilt toredat filmi "Mid90-s". Ehkki peaosatäitjaks on neljateistaastane Janis, kelle põhilisteks kaaslasteks on maruslised pesemata juustega nahktagides pikajuukselised poisid ja varem või hiljem hakkab ta välja elama oma alla surutud iha marulise muusika järele. Tüdrukud ei kuulu teemasse, sest Janisel tekib alati ninaverejooks, kui mõni meeldivam naisisend teda suudelda üritab või kallistada tahab. Igatahes tore ja armas lugu sellest, mida minagi olen kuulnud ajast enne youtube´i ja spotify´id, kus inimesed hangeldasid suurte rahade ja väikeste rahade eest endale mustal turul plaate ja kassette, et oleks hea ja mõnus. Janis on andekas, seda teavad kõik tema klassiõed ja tema õpetajad ja ta ise, aga tal ilmselt hakkab igav tolles totras ajas, kus Jelgava on täis venelasi ja 89 plehku pannud vangi. Imelik aasta see 1994. Eestis läks põhja laev Estonia, Lätis lasi Jelgavas, Pärnu-suuruses linnakeses, vanglast jalga 89 mõrtsukat, varast, röövlit, vägistajat. Seegi tükike reaalsust tuleb filmi kaasa ja Janis sõidabki tõenäoliselt narkodiilerite-röövlitega natuke aega mööda linna oma murtud jalaga ringi. Ja kõik elasid selle üle, meie elasime selle ka üle, meie väike Võru linn. Ahiküttega koledaks kulunud väikesed korterid, mille tapeedid tõmbuvad seintelt maha, mille koridorid haisevad kuse järele ja on veelgi jõhkramad. Need väikesed koledad puust majad on Võrus küll maha võetud kahjuks või õnneks, mul on siiani meeles oma klassiõe kodu. Natuke on ka meie "Päevad, mis ajasid segadusse" meeleolu. Natuke on musta metalit. Mitte midagi liiga palju või ülepakutult. Lihtsalt suureks tuli kasvada, hoolimata sellest, et vanemad arvasid, et teavad paremini, kuidas üks väike veider Janis peaks oma elu elama. Ja muide, vanemad teavad alati paremini, kuidas nende maimukesed peaksid elama. Ehk tuummõte, on sama, kui teil on kodus teismeline, minge vaadake filmi, hingake sisse ja välja ja mõistke, et see faas tuleb kindlasti üle elada. Kui te olete teismeline, siis see faas tuleb kindlasti läbi elada. 

Kriitiline tantsuline film Euroopast 

Kuna eelmisel aastal olime supervaimustuses Jessica Woodworthi ja Peter Broseni filmist "Belgia kuningas", siis lootused, et "Paljasjalgne keiser" meid vaimustab ja kaasa tõmbab, olid ikka väga väga suured. Nojah. Hea, et me Henrykuga aegajalt käime vaatamas Sõltumatu Tantsu Lava toredaid ja vahel igavaid liikumislavastusi, kus tuleb rohkem mõelda ja mõistada, kui tavaliselt balleti vaadates või sõnalavastusi kaedes. See Tito saar, kus omal ajal puhkasid kõikvõimalikud kuulsused alates Brežnevist lõpetades Elizabeth Tayloriga, see pani kohe mõtlema, et miks on seekordne tegevus just sellel saarel ja miks me seekord ei kohtu naljakate Balkani poolsaare põliselanikega, nende elutruuduses, vaid kopitame steriilses hoitud muuseumlikus keskkonnas. Ja võib-olla oligi tegu natuke liiga mitmetasandilise veiderdamisega seekord, ei saanud loota naerutamisele, vaid pidi mõtlema pidevalt allhoovustele, mis on seotud Euroopa Liidu kui sellisega. Sellega kaasneb väga palju ebamugavaid ja võib isegi öelda, et vastikuid omadusi. Üks nendest võib vabalt olla pealetungiv rassism ja lollus, mida ümmardatakse/kummardatakse igal pool, noh Eestis on vähemalt 20 protsenti elanikkonnast EKRE poolt, kes kardab homosid, immigrante, seda, et kliimasoojenemine on päris. Ja siia filmi on küllaktki teatraalselt, aga vägagi mõjusalt need 20 protsenti eurooplasi/eestlasi jne sisse pandud, need saavad siin filmis võimule. Neil on muide palju lihtsam võimule saada, kui kõhetul, poliitiliselt korrektsel, hallil, intelligentsel, aga ilma igasuguse karisma ja julguseta tegelasel, kes tahaks kaitsta täiesti tavalist inimest, kes mis seal salata võib osutuda homoks, mitteeuropiidseks, veganiks, keskkonnakaitsjaks, loomakaitsjaks jne. Filmis on muidugi see Nicolas III, see kohalik keiserlike juurtega tähtis mees, kellel puudub karisma, aga on vastav päritolu, mis sobib rahvuskonservatiividele. Kes võiks vaadata? Rahvuskonservatiivid, hra peaminister Ratas, kes nagunii peab tegema hetkeseisuga ringtantsu erinevate huvikonfliktidega seoses. 

Kui subtiitreid ette loetakse! Ja pisarad tulevad ka! 

Justfilmil käisime ka! Jaa! Jubeäge oli! Ses mõttes, et igal aastal üritan vaadata vähemalt ühte-kahte serbia-horvaatia filmi, mingi hingeline sugulus on mul nende rahvastega. Slaavlane minus ikka pulbitseb selle maailma järele, mida õnneks on natuke siiski kaitsta püütud. Seal vähemalt, alles on jäänud mingi ürgne olemine. Kuna seekord sai kuulata horvaatia keelt sellises armsas lastekas nagu "Minu vanaisa on tulnukas", siis kobisime Henrykuga juba kell kaks päeval kinno, ja me polnud ainukesed, kohale tulid ka pisikesed ja vähempisikesed enamasti vanematega filmihoolikud. Kohal oli ka selgehäälne Inga Lunge, kes luges subtiitreid ette kogu saalile ja mõjus selliselt kuidagi väga armsalt. Henrykul hakkas igav. Minul oli põnev, sest lugu oli kaotusest ja sellest, kuidas sellest kaotusest välja tulla võimalikult hästi. Samuti sõprusest vanaisaga! Öelge mulle nüüd, et see ei olnud minu film. Mul oli ka ju sõprus vanaemaga! Ikka jubekihvt on, kui üks väike metallist robotike õpib koos toreda teismelise tüdrukuga sõprust tundma ja teismeea rõõme ja valusid. Kusjuures raske on seda filmi kuidagi teisiti kirjeldada. Väike, tundub, et veidi veider ja saamatu tüdruk, kellel pole koolis sõbrannasid, avastab ühel hommikul, et vanaisa ei ole, vanaisa on tüdrukule tohutult tähtis, aga teda pole! Ta leiab oma geniaalse vanaisa keldritoas tulnuka, kellega koos hakkab ta vanaisa otsima, ja mis seal salata, leiab! See on seiklus üle jõe ja seiklus üle mägede ja ilusasse lossi jõudmine. Kellele? Tegelikult alla kümneaastastele! Kuigi minagi istusin filmi vaadates pisarad silmis, sest nii kurb oli, ja oli ka! 

Seks ja muusad

Noja siis tulevad need teised filmid, mida tasub vaadata hilja õhtul, väga hooliva kaaslasega, kellele meeldib kirjutada ja lugeda, sest see film on temast ja võib-olla ei ole ka. Ses mõttes "Tezuka Barbara" on lugu kirjanikust (meeskirjanikust!!!), kes kohtub poolkogemata imeilusa Barbaraga, keda vaadates silm puhkab ja aju hakkab lakkamatult töötama. Sellised naistegelased hämmastavad mind alati, sest nad on targad, andekad, joovad nagu mehed, nad on palju ilusamad, kui enamus mehi, ja ometi nad ei kirjuta ega loo midagi. Nad elavad mingit kummalist heidiku elu, ehkki mehed nimetavad neid muusadeks ja tahavad endale naiseks saada, ei saa nad endale tegelikult selliseid naisi lubada, sest selliste naiste eest tuleb hoolitseda, neile tuleb tähelepanu pöörata, neile tuleb anduda täiesti teistsugusel moel, kui tavalistele naistele, sest nad on muusad. Mälu tütred. Barbarast õhkub erootikat, jultumust, barbaarsust, tumedust, tänavaelajalikkust. Ta ongi kõike seda, mida me tahaksime olla, aga ei ole kunagi. Mina vähemalt mitte. Kirjanik avastab, kuidas ta aeglaselt eemaldub lugupeetud kirjaniku rollist rentslikirjaniku rolli. Õigemini ta ise avasta seda, vaid tema agent ja tema sõbrad näevad, kuidas ta aeglaselt langeb põhja, sinna tänavanurka, kus Barbara täie õnnega konjakit trimpab, nagu hull, pakitükk tagumiku all ja meel täis mõtteid, mida ei saa pidama. Barbara suudab tsiteerida rahuga Paul Verlaine´i ja kogu kohtumine tundub kui kohtumine Arthur Rimbaud ja Paul Verlaine´i vahel, kes muide olidki armukesed. Enfant terrible Rimbaud, kes suutis luua ainsa, aga kirjandusajalugu igaveseks muutva luulekogu "Hooaeg Põrgus. Illuminatsioonid". Verlaine, kes vaimustus oma muusast, võttis kätte püstoli ja püüdis poissi tappa, sai selle eest 18kuuse karistuse. Igal juhul ka kirjanik püüab Barbarat tappa, kes sarnaneb väga oma loomult Arthur Rimbaud´ga. Erootiliselt pinev ja mõtlemapanev lugu, mis viib meid vist meeste kõige veidramatesse fantaasiatesse, võib-olla ka naiste. See hetke, kus kirjanik avastab, et ilus naine, keda ta plaaniliselt suudleb, on tegelikult mannekeen või koer, on jabur ja vastik korraga. Igal juhul põnev vaatamine, mitte ainult kirjandusgurmaanidele, vaid ka erootikafännidele. Kuhu võib aga muusa oma ülevuses ja jultumuses inimese viia? Kirjaniku? No seda tasub kindlasti uurida filmist!