Mõningatel juhtudel tekib tohutult ebamugavustundeid, kui keegi suure suuga lubab Uruguay Kaurismäkit või Ari Asteri "Jaanipäeva" või ulmekat, aga lõpptulemus on ikka midagi muud, midagi palju vastikumat või paremat või hirmsamat, kui meile lubati. Selle postituse eesmärk on ilmselt rääkida filmidest, mis mulle Pöffil natuke närvidele käisid, ei saa öelda, et nad kunstiliselt mõjuvad poleks olnud, vähemalt mõned neist, aga ilmselgelt minu filmikeele oskused on piiratud, nagu meil kõigil kultuuri ja inimestega suhtlemise osas. Ikka oleme pärit Euroopast, vaadanud viimased kakskümmend viis aastat ameerika filme ja seetõttu on need meile lihtsamad vastu võtta ja mõista.
Koera surm - vastikud vastikud vastikud väikekodanlikud enesekesksed jobud
Selle filmi sissejuhatus oli natuke naljakas. Kusjuures seda ju eriti tihti ei juhtu, et keegi kutsub filmirahva lavale ja teatab hästi rahulikult, et ärge meid siis tomatitega loopige, lugu on ikkagi kurb, lugu on ikkagi surnud koerast, lugu on kindlasti mitte Aki Kaurismäki lugu, nagu uruguailased ise loodavad, et see on. Matias Ganz on minu jaoks meile näidanud tõenäoliselt Uruguay keskklassi jobusid, kes peavad väikest veterinaarfirmat, kellel on väike oma kodu, küllaltki rikas ja hoitud tütar, kelle teenijanna käib nende maja koristamas ja mingi kõikjaleulatuv rahulolu sellest, et nad on endaga hakkama saanud, neil on kõik olemas. Ja ega ei saagi öelda, et neil poleks midagi millega rahul olla. Ainus, mis neid veel iseloomustab, on lollus, enesekesksus, rahulolu, suutmatus tunnistada oma vigu. Loomakirurg tapab oma hooletuse tõttu kogemata operatsioonil õnnetu koera, kelle omanikud ei saa teda küll kohtusse kaevata, aga suudab korraldada päris korraliku Kolgata läbi feisbuki ja nõnda ilmub loomakliiniku ette hunnik rahvast, kes protesteerivad lolli ja ükskõikse arsti vastu. Et see pole ainuke, mis väikekodanlastega juhtub nende enesearmastuses. Lisaks sellele röövitakse nende kodu tühjaks ja nad, loomakirurg ja tema kaasa, peavad kolima tütre juurde keldrisse, põhimõtteliselt sellesama teenijanna kõrvale, kes nende kodu käis vahepeal koristamas. Loomakirurgi abikaasa kahtlustab teenijat oma kodu röövimises ja ei saa seda kahtlust kuidagi endale hoitud, nii et tema tütar märkab oma keskealise ema paanikahoogusid. See omakorda lõpeb sellega, et vanem daam varastab teenijanna telefoni ja see kaob ära kogu õhtuks, mis omakorda paneb muretsema teenijanna armastatu... Ja siit algab järgkordne põrguring, mida abielupaar läbi peab tegema. Kõik algas, veelkord tuletan meelde, koera surmast. Ja lõpeb inimese tapmisega. Väga vastik film, mis ilmselt ütleb nii mõndagi Ladina-Ameerika klassiühiskonna kohta, mis on tugevalt mõjutanud inimeste üksteise tajumist ja käitumist endast nõrgematega, olgu tegu kodu leidnud kodutu koeraga või hoopistükkis teenijanna armastatuga, kõik vajaksid justkui tähelepanu ja hoolt, aga alati on inimesi, kes seda pakkuda ei oska. Vastik film inimloomuse varjupoolest.
Supernaine või supermees!
Kiilakas, võib öelda, et isegi kole mehelik naine Suparna päästab kohalikke noori tüdrukuid jõhkrate vanameeste käest, hoolitseb oma haige ema eest ja tšillib ringi kahe suht koleda Sri Lanka kutiga India ookeani ääres. Natuke meenutab mind vanuses 8 kuni 12 aastat, natuke hiljem ka, aga siis natuke teistmoodi! Poistega onniehitusel! Igal juhul ühel päeval avastab üks Suparna sõpradest, et tema töökohas on kokku pandud viirus, mis suure tõenäosusega ähvardab maailma hävitada. Mis põhjusel? Kuidas? Ahjaa! Režissöör ja peaosatäitja tulid ka kaugelt maalt kohale ja enne filmi vaatamist seisis daam, kellel tegelikult on pikad ilusad juuksed ekraani ees ja teatas, et loodust tuleb kaitsta, et see on väga oluline! Nii resoluutne ja nii läbi ja lõhki ühte maailma ja selle koosolemist esindav daam ajas mind isiklikult itsitama! No päriselt! Samahästi võiks propagandafilme tegema hakata, et loodus on tähtis, suurte loosungitega. Ma ei taha öelda, et see poleks tähtis, aga seda polnud näha filmis, et miks ja kuidas loodus on tähtis. See maailmapäästmise hurraafilm, milliseid me oleme hollywoodlikus kastmes kõikvõimalikul kujul saanud, olgu see Supermani või mõne muu kangelasega seotud, ei rääkinud meile asjast, millest tegijad arvasid, et see peaks rääkima. Iga mõne aja tagant puud justkui sosistasid ja Suparna rääkis, kui oluline on loodus ja et seda on talle õpetatud, aga sellel sõnamulinal polnud mitte midagi pistmist korrastamise, puhastamise, uurimise, loodusega tutvumisega.
See kõik oli mingisugune mögin, millele vahepeal jooksid vahele kaadrid poolpaljast mustanahalisest mehest, kellel olid püksid rebadel ja laul huultel. See nägi välja nagu väga halb üheksakümnendate muusikavideo. No selline video, kus tegijatel polnud tõesti üldse raha, ainult natuke ja käsikaamera tarvis. Mehe eesmärk on mulle siiani müstika, millest ei saa üle ega ümbert. Ta oli kole ja justkui suhtles puudega enda ümber ja jõega ja taimedega maas. Ja tantsis ja kandis veel koledamaid pükse. Mõtlesin, et äkki on ta mõni triksteri laadne tegelane, kes varem või hiljem satub Suparna loosse, aga ta ei sattunud, ta oli sealt eraldi ja ühel hetkel ta veel tapeti isegi ära. Miks? See on jällegi kultuurliselt minule nii erinev asi, tundub nagu oleks tegu vana-kreeka koorilauljatega, aga ma ei usu, et see on sellega seotud. Kui kõik mu tekstis tundub loogiline, siis filmis see kõik ei olnud loogiline ega orgaaniline ega üksteisega seotud.
Üks Suparna sõpradest on seotud imeilusa noore näitsikuga, kellega ta tahab abielluda. Meesnäitleja on tõenäoliselt kolmekümnendates, endiselt kole ja paljastab iga mõne aja tagant oma suure lihava kõhu kaamerale, ja ta peab ette kandma oma keskealistele küllaltki heal järjel vanematele, et kus ta öösel oli. See paneb jällegi silmad siruli filmi passima. Isegi minu täiskasvanud sõbrad, kes vanemate juures elavad, ei peaks nagu rääkima, et mida nad öösel tegid, aga jah. Eurooplane minus, ameeriklane minus... Seda nad räägivad, kui ma neid asju vaatan.
7 inimest tõenäoliselt kahekümne viiest- kolmekümnest lahkuvad seansilt. Ei jaksa. Ei jaksagi! Ja mina lasen ka jalga, sest ma ei julge oma segaste küsimustega läheneda filmitegijatele. Ka usuritaalid ajavad mind segadusse, tuletades Aafrikat meelde. Sujeewa Priyalal on teinud meie jaoks kahtlemata ühe võõrastava ja kohati igava ja arusaamatu filmi "Suparna - naine teiselt planeedilt".
Aga jah! Superkangelased Sri Lanka moodi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar