Eliit

Eliit. Nii meile meeldib endast sageli mõelda. Ma ka. Eliit. Reaalsus on muidugi teine. Reaalsus on see, et päris tihti olen ma kurb ja väsinud, päris tihti mõtlen ma, kuidas teha lihtsamalt mingeid asju, aga ma ei oska teha lihtsamalt. Päris tihti võtan asju südamesse. Ka tööasju. Inimesi südamesse. Ka kolleege, ülemusi. Lihtsalt olen selline, ei ole eriti palju asju, mida südamesse võtta, siis tuleb võtta seda, mis on võtta. Kas ma sellepärast olen mingi tundlik lumehelbeke, ei tea. Mind häirivad inimesed, kes nimetavad minust kümme aastat nooremaid lumehelbekesteks. Isegi mina, sündinud 1984. aastal, olen nende tüüpidega võrreldes pehmelt öeldes natuke teistmoodi. Lihtsalt. Loogiliselt. Minu vennapoeg on väga tark, aga mitte minu moodi tark. Kui keegi tema põlvkonna kohta ütleb lumehelbekeste põlvkond, siis ta lihtsalt pole temaga kokku puutunud või tema sõpradega. Kui keegi ütleb, et kaheksa-aastane peab oskama selliseid sõnu nagu "vananaistesuvi", "läki-läki"ja sellest järeldusi tehes peab arvama, et kas laps on loll või tark või üldse generatsioon on loll või tark, siis ma alati imestan. Imestan inimeste üle, kes usuvad, et kõik lapsed peavad nelja-aastaselt lugema õppima ja et kõikidel peab see võimalus olema otsekui taevast kätte kukkunud. Imestan, sest mind kasvatas nelja klassi haridusega venekeelne vanaema, kes oli minust 66 aastat vanem ja õigeusklik, imestan, sest kõigil ei ole ema või lugevaid vanemaid eeskujuga kuskilt võtta, kõigil ei ole võimalik. Imestan inimeste üle, kes arvavad, et see on normaalne, et kõik teavad seda, mida nemad teavad. Mina pole kunagi teadnud. Mõnikord on tunne, et siiani ei tea. See teeb kuradi kurvaks. Isegi siis, kui ma arvasin end kõike teadvat, ei teadnud ma sittagi, lihtsalt olin täispuhutud vuhva Tallinna ülikooli eesti filli esimesel, teisel ja kolmandal kursusel. Ilgelt tark omast arust. Kõik mu kursusõed on viis-kümme korda rohkem saavutanud karjääri mõttes ja ka isiklikus elus kui mina. Ma ei ole kade, mingis mõttes olen isegi uhke nende üle, aga mind ärritab see viieteist aasta tagune plikake. Lihtsalt ärritab mõte, et  loeb ainult kõige rohkem edvistav, seletav jne tšikk klassis. Alati! See, kes tegeliku töö ära teeb, sellega on keerulisem. Ta nimelt ei jaksa edvistada ega seletada ega teoretiseerida. Ta teeb. Ta jookseb. Ta toob. Ta viib. Ja, jah, ta sageli ei loe raamatuid nii palju (kui see just tema töö ei ole) ega tee paljusid asju, mida arvatakse tegevat eliit, sest ta ei ole eliit. Ta teeb kõik ära, et eliit saaks tegutseda. Teda ei märgata. Ta isegi muutub märkamatuks endale. Ma usun, et me kõik oleme need sipelgad olnud. Isegi need, kes on hetkel eliiti jõudnud, on olnud märkamatud ja omal moel ärakaduvad tegelased, kuni lõpuks miski on neid nad kas nähtavaks teinud või nad ongi leppinud oma nähtamatusega ja näevad selles oma eksistentsi võimalikku häädust. Sest hea on olla see, kellele loodetakse, aga kelle puhul ei eeldata tegelikult mitte mingit vastutust. See on lausa minimaalne vastutus. Kuigi, kui neid sebijaid pole, siis ilmselt märgatakse sebimise puudumist, mitte sebijate puudumist. Sebija vahetatakse samasuguse sebija vastu välja. Nii see käib. Kõikehaarav kurbus. Väljun ebamugavustundega iseendast. Seisatan nagu mõni totakas filmikangelane oma kurbusega üksi kuhugi kaugusse vaadates.