Kodus, enda sisse minekus, endasse jäämise ohus

Erilised ja vähemerilised hetked. Oleme Henrykuga esimest korda viis ööd järjest maganud mu sünnikodus. See on ilus ja võimas tunne, millega ma ei oska eriti midagi pihta hakata. Mu lapsepõlveunistused hakkavad täide minema. Meil tuleb siin isegi hullude filmiinimeste kokkusaamine. Ja vähemhullude. Minu kodu on natuke rohkem avatud. Ma kardan natuke vähem inimesi enda ümber. Imelik lausa on selle peale mõelda niimoodi, ausalt. Mägede ja orgude vahel asub minu varjupaik, minu enesekskasvamise koht. Muidugi pole see lõpuni aus, kui ma Võru oma ainsaks linnaks peaks, või ainult vanaema oma ainsaks kasvatajaks. Aga siit olen kaasa saanud vaikse ja võimsa olemise, natuke isa tormakust, natuke ema oma ka ilmselt, kuigi ma ei usu seda, et ta tormakas oli. Ma usun, et ta tegi seda, mida tema süda lubas tal teha, aga oma südant kuulas ta mitu korda, uisapäisa ta ei otsustanud, ehk saigi see talle saatuslikuks. Oh, kuidas tahaks teda hoida. Meeles ja keeles ja üldse. Ma ei ole isegi kindel, kas ta oleks sellega nõus, kas mingi osa temast soostuks olema minu ema ka praegu, kui mu kodu on nii nirus seisus ja mina püüan õnne Eesti nn suurlinnas. Vahel on tunne, et minu elusolev isa küll pole nõus, vaid lausa õnnetu. Ta ja noh, mis seal salata, enamus minu perekonnast elavad ikka selles väikses linnas, mis mu suureks kasvatas. Henryk lamab praegu samas voodikohas, kus mina kasvasin suureks. Selle sama laua man, kus kirjutasin oma esimesed luuletused ja pikemad tekstid. Tunnistan ausalt, et vähemalt mõnda aega olen tundnud end kodus kodutuna. Kodu on eelkõige inimesed, kellega sa tunned ennast turvaliselt ja hästi, kellest sa tead, et nad hoolivad ja hoiavad. Ma ei taha öelda, et mul ei ole selliseid inimesi. Ikka on. Igal ajal on olnud. Aga väga väheste puhul olen olnud tõesti nende laps. Isegi isa puhul olen olnud ikka keegi, kelle juurde tuli sõita, kellega tuli aega veeta, aga kes polnud päriselt tema perekond. Ja see teatud sorti eemale tõukamine, mis pole tahtlik, mis on seotud olukordadega, eluga, inimeks olemisega, valuga, teatud kaastundega ja selle puudumisega. Mind tegelikult pahandab, kui ta hakkab jälle rääkima sellest, missugune peab naine olema, kui palju on naisel oma perekonna ees kohustusi. Ja mehel loomulikult pole neid kohustusi. Ma isegi ei tea, kuidas seda võtta või kuidas sellest aru saada. Mehed justkui lükkaks kõik naise kaela, kogu eksistentsi selle mitmepalgelisuses ja valulikkuses, neile piisaks ainult pragmaatilistest liigutustest. Tegelikkus on muidugi mitmepalgelisem ja valusam, kui pragmaatilised otsused, mida võivad vabalt ka naised teha, sest nad pole ju samuti kaitstud inimeste juhtimise eest. Aga vastutama peab ju nii laste eest kui ka inimeste eest ja mõlemad vastutused on suured ja valusad. Jälgime viimased kaks kuud "Kutsuge ämmaemand" seriaali ja see on fantastiline ja mitmetahuline ja valuski! Lein, mille olemasolu inimesed kiivalt varjama peavad, teate küll "Kuningas on surnud! Elagu kuningas!", sõjatraumad, nimeta sündinud ja surnud väikesed tüdrukud või poisid, kelle vanematel keelatakse ära nende leinamine, vaesus, homoseksuaalsus, alkoholism - kõik need ja veel enamgi inimeseks olemise võimalikkused, millega ei taha keegi tegelda peale nende, kes selle töö enda kaela julgevad võtta. Mul on silme ees ikka Aili. See minu Aili. Ainus sotsiaaltöötaja, keda ma tundsin, ja tema enesetapp või juhuslik üledoos, mis jahmatas mind nii nagu mitte ükski teine asi jahmatada ei saa. Samas selles kõiges oli oma kirbe sähvatus. Inimene ei saa kõike kanda! Ta läheb katki, kui pole hetki, kus ta on endast ära. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas see peaks olema alati alkohol või väga hea kirjandus või väga võimas matk või muusika või aiatöö või lihtsalt tavaline labanae igapäevane töö, mis tõmbab niimoodi endasse, et valu enam polegi, seda valu, mis tekib abitusest, et nii paljusid oleks vaja aidata, aga ei saa. Vaatan toda sarja ja imestan, kuidas see küll niimoodi on välja kukkunud, et ei saa aidata. Et mõnikord ei saa ennastki aidata. Vaatan oma kõdunevat, kaduvat maja ja mõtlen, et mida ma olen siin kartnud, pool oma elu? Või noh kolmandik? Tolmu? Oh ei! Suitsust mustaks läind lage? Jahedust? Soojust? Külma? Seda, et miski tuleb ja jääb minusse kinni lõpuni välja või on juba minus kinni lõpuni välja. Midagi selles majas on ebamugavat ja ebameeldivat - ja mõned asjad on hullumeelselt tähtsad ja ilusad, nagu minus endaski, midagi on sellist, mida peaksin häbenema ja midagi on sellist, mille üle tunnen uhkust. Kokkuvõttes olen uhke, et olen olemas. Ka minul on olnud hetki, kus olen mõelnud oma mannetu eksistentsi üle nii, nagu see oleks eimiski, et lihtsam oleks, kui mind ei oleks. Mu pragmaatiline papa on muidugi selle kohta öelnud, et parem on endale mitte liiga teha, sest kõige hullem on, kui kukud vigaseks või jääd vigaseks ja oled teistel jalus. Mitte surm pole hull, vaid just see olemasolu, selline ebamugavat sorti, totakas, kus ollakse teistele tüliks. Mõnikord ma mõtlengi, et olen isale tüliks. Vanaemale näe, polnud tüliks, aga isale olen, olnuks. Ja mis seal salata olingi, praegu ehk mitte nii väga. Olemas olen ma muidugi mitte isa pärast. Olemas olen ma sellepärast, et kuidagi totakas olnuks toda tüliks olemist niisama jätta isa puhul ja memmekese puhul tema vaeva. Oht kaduda on alati olemas. Meil kõigil. Mõned meist on enamat, kui see kadumise oht. Näiteks Henryku vanaema, punajuukseline Noora, oli nõnda eriline, et kui ta lõpuks suri, siis perekonna ehmatuseks tuli tema matustele nii palju rahvast, et see polnud lihtne neid kõiki toita ja hoida. Vaevalt, et ta selle peale mõtles, kui inimesi aitas ja nende eest hoolitses. Lihtsalt lapsi hoidis või oli olemas, kui oli vaja, administraatorina, emana. Lihtsalt eksisteeris. Täiuslikud inimesed ei mõtle selle peale üldse, et nad on täiuslikud või vajalikud, nad ei tegele sellega igapäevaselt, nad lihtsalt on olemas, kui neid on vaja ja siis ka, kui neid ümbritsevad inimesed ei saa aru, et täiuslikke on vaja. Ja nad ei arva ennast täiuslikeks, nad tunnetavad oma rumalust ja eksistentsiaalseid kriise, aga nad ei ela neid kunagi teiste inimeste peal välja.