Kriitiliselt

 Lugesin lõpuks läbi "Poola poisid". Tjahh... Ma saan muidugi aru, et on oluline, et keegi kaardistaks minevikus toimunud sündmusi kasvõi kaasaegsele nii läbinähtavalt, kui Mudlum seda teeb. Ise kogu aeg siunates, et ei Peeter Sauteril ei olnud õigust Zaumi Poola poisteks nimetada. No, kui isegi minusugusel (suht kirjandusvälisel inimesel viimasel ajal) tekib sees tunne, et see kõik on nagu nähtud värk aastast 2014, kuskilt, siis jahm.... Mulle meeldib Poola poiste stiil. Aga lugu annab soovida. See on nagu eesti filmid, jumala ägedate kaadritega (ja ma ei räägi praegu "Tõest ja õigusest" eksole), aga jumal-teab-mis eesmärgiga need kaadrid on olemas, neil pole eesmärki ega vii need ka otseselt lugu edasi. Kärpida! Kärpida! Kärpida! Ütleks minus toimetaja, kes ma õnneks ei ole. Ümber tõsta, tekitada rohkem pinget. Mitte rääkida pool raamatut plikadest kellega seksiti, sest see tegelikult ei ole huvitav. Aga noh. Mudlum oskab kirjutada. Nagu operaator oskab ilusaid kaadreid välja voolida. Stiil on tal hää. Loed läbi ja mõtled. Täitsa tore lugemine, jõuad kõige otsa ja mõtled, aga mispärast see siia nii pikalt sisse jäeti, kui see siin lõpus mitte midagi ei tee. See suurte noortekampade kooselu kah. Issand. 

Olles elanud ühikatoas ligi kuus aastat oma elust ja siis takkaotsa vabatahtlikuna Nigeerias neli kuud jagand tuba, siis ausõna. Jah, ausõna. No mul puudub selline kommunismivaim, mis lubaks jagada meest või tuba või lapsi või üldse. Miski on oma ja miski pole oma. Ja võib-olla see teeb mu ka kuidagi selliseks must-valge ihalejaks, et asjad oleksid selged või selgemad - jah ehk seetõttu olen ma ka natuke tige selle meeste jagamise ja kommunismivaimu peale või õigemini selle peale, et inimene, kes sellest kirjutab tõenäoliselt peab seda nii loomulikuks faasiks noorest täiskasvanu ikka jõudmisel, et ohohoh, kui võõras see mulle tundub. Hullud ideed on noorematel inimestel muidugi rohkem teema, kui nooremas keskeas Katrina Helsteinil (umbes nii tutvustas ennast üks hetk 36aastane Mihkel Kunnus). Sellegipoolest. Mingi ontlik väikekodanlikkus, mida ma ei oska kuidagi positsioneerida selle raamatu esialgsete lehekülgede suhtes lööb välja. Ma tunnen, et olen vana ja olen tüdinud, et mõned inimesed arvavad, et neil puudub täielikult oskus lõpuni millelegi pühenduda. Ja siis loomulikult pikemas perspektiivis tuleb välja, et neil on kõik need omadused olemas. Kõik! Kui oled kümme aastat raamatuid müünud, siis on kerge juubeli tunne sees. Päriselt. Esimesed kaks-kolm aaastat on kõige raskemad, siis on kerge tüdimus, otsid väljakutseid, ei leia, põrutad edasi, tehes sama asja kõrgemas faasis. 

Igal juhul pani see raamat mind torisema. Muidugi on tore, et inimesed oskavad kirjutada kihvtilt erinevatest füüsilistest objektidest ja tegelastest ja arhetüüpidest, aga kas see teeb nende kirjutatu automaatselt aasta parimaks proosateoseks? Ei tea. Las see olla nii. Mõnes mõttes olen tänulik, et me oleme see rahvas, kes pidevalt kirjutab ja kirjutab. Lugeda võiks ka. Mõelda võiks ka kirjutades. Küsida võiks, et kuidas teha seda paremini. Ja paremini peaks alati tegema. Tjah.