Hommikud on meil kujunenud jalutuskäikudeks. Eile ostsime mulle vastava varustuse ka. Soojad naljakad papud, peaaegu nagu päris väikestele lastele mõeldud papud. Henryk vaatab mind siis ja teatab, et minu sooja tallaga hallid kummikud on nagu koledad kolossid, millega tema ema käib aias suitsetamas. Ja kujutluspilt minust, kes ma hiilin tegema asju, mis on minu peres kellelegi ebameeldiv või isegi vastik mingite vastavate jalanõudega, ajab mind omamoodi segadusse. Ma arvan, et võin koledad asjad ka ilusaks käia, enesekindlusega. Olen alati arvanud. Kuigi eelistatult ikka ilusad asjad veel ilusamaks käia. Stiili värk.
Meil ongi pere peale niimoodi jaotunud, et mina tegelen sportlike hoiakute ehk jalutuskäikude initsieerimisega. Henryk esteetikaga, mis puudutab nii majapidamist kui ka minu riietamist. Aga ma muidugi räägin vastu ka. Misse iluasi olla on. Eks ma olen olnud iluasi ka. Võib-olla isegi mõni maiade kuninganna mõne mehe jaoks. Henryku jaoks tahaks ikka tarvilik vara olla. Selline tark ja põnev ja naljakas. Muidugi on ka seda mõnikord minult palju tahta. Aga jalutuskäigud teevad mind ehk tarvilikuks tema jaoks. Ja noh esteetika tema minu jaoks. Niimoodi olemegi varakad.
Ahjaa - alanud on suurepärane kirjutamiskuu. Kirjutada võib kõigest ja kõigist. Nii et võtke pliiatsid ja kladed või sõrmed ja klaviatuur ja alustage. Kasvõi kummikutest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar