Selliselt võiks ühisnimetada järgmisi filme, mis puudutasid minu puhul tugevalt õiglustunnet ja igaüks omal moel küsimust, kui palju on meil kõigil võimalusi, võimekust, jultumust, jõudu ja tahet toime tulla küsimusega: mida tähendab noor naine (õigemini laps, tüdruk, väike inimene) maailmas üleüldiselt. Palju tal on võimalusi teha neid otsuseid, mis on seotud tugevalt vastutusega iseenda elu ees.
Alustada võib Nicolangelo Gelormini debüüdiga "Fortuna - tüdruk ja hiiglased" - film ise oli natuke liiga ilus ja omal moel kuivgi teemakäsitluselt, oleks võinud olla 15-20 minutit lühem, aga see, et kõik on Fortuna, ühe üheksa-aastase tüdruku elus nihkes, segamini, arusaamatu on pildiselt nähtavaks tehtud ja ka mõtestatud. Kindlasti ilmestab operaatoritööd vilksatuse-maagia, mis on omane muusikavideodele ja seetõttu on tajuda kuidagi veelgi tugevamalt, veelgi nähtavamalt tüdruku siseelu. Kõige põnevam ongi see, et sündmused toimuvad läbi tema silmade, tema silmade kõrguselt. Psühholoogid toimuvad temaga, mitte kellegi teisega, emad, isad, või nende puudumine toimub-toimib läbi tüdruku. Kurbus toimub läbi tüdruku ehkki läbilõikavalt ilusate kaadrite saatel, näeme ka õudust, näeme naabrimehe rähmaseid seksimaiad silmi, mis tüdrukusse kinnituvad. Justnimelt tüdrukusse, väiksesse, kaitsetusse, sellisesse, kelle isa on vangis ja kelle ema ei jaksa, pole juba tükimat aega jaksanud, kelle üks parimatest sõpradest visatakse aknast välja või kukub aknast välja. Me ei tea seda. Lõpunoodid teevad meile lahti loo, mis jahmatab. Film on tehtud pärisloo põhjal. Igal juhul silmadele hea vaadata, valus viimastel minutitel ja lõpuks - peab tunnistama, et see on õudusfilm, aga ma kardan, et seda õudust elavad väikesed inimesed mõnikord meie kõrval läbi, ilma et me sellest midagigi teaks. Mõnikord neid aidatakse, mõnikord neid mõnitatakse, mõnikord nad lihtsalt on kuskil meie lähedal ja neil on valus, aga nad ei saa aru, miks neil on valus ja paha, miks nad ennast süüdi tunnevad.
Samasuguse ebamugava süžeega ehkki palju lihtsama kaadrivalikuga on filmi "Mulle teadaolevalt" teinud koolivendadest ungarlased Nándor Lörincz ja Bálint Nagy. Vastik, vastik, vastik, vastik. Ütleksin kõva häälega selle olukorra kohta ja ilmselt ütlengi. Vastik-vastik-vastik-vastik. Tõsijutt - vastik! Naine ja mees lähevad suvalisel õhtul pärast sõpradega koosviibimist bussis tülli. Mingi kummaline kaasreisija karjub, et nad peaks lõpetama teineteise peale karjumise. Lähevad kohe nii põhjalikult, et naine lahkub öhe üksi bussist. Mees ei lähe oma abikaasale järele. Mööduvad tunnid, naine tuleb koju, peseb riided puhtaks ja peseb enda puhtaks, aga midagi on muutunud. Hommikul ei ole ta võimeline oma tavalisesse rutiini laskudes tööle minema, sest ta on õnnetu. Mees ei saa aru, mees tunneb, et midagi on valesti. Naine nutab, nutab, nutab. Ta ei mõista, mis ta ümber toimub, ta ei saa aru, et üldse on midagi toimunud, et üldse kuidagi oleks. Budapesti kaunid hipsterkohvikud, millest otsekui imeväel jooksevad välja justkui õnnelikud habemikud heades töökohtades, kenades riietes, ilusad inimesed - ei saa ju olla need sellised inimesed, keda vägistatakse, kellele tehakse liiga, kes oleks justkui selle ära teeninud, sest neil on rohkem raha, võimalusi, vaba aega. Aga midagi sellist juhtub naisega, kes on ilus, andekas, tark, rahaliselt väga kindlustatud. Ja ta mees ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ta ei saa oma naist kaitsta. Algab käik politseisse, ebamugavustundest laetud kõnelused seksuaalaktist, õlgade kehitamine, ahastus - politsei naerab nad välja, riided olete puhtaks pesnud, õudus toimus paar päeva tagasi, enda olete puhtaks pesnud ja nüüd tahate, et teeks kindlaks, kesse nõme siga oli, kes teid vägistas. Naise otsekui sisemised karjatused. Ta ei taha. Tal on häbi, ta tahaks koju minna. Mees ei luba. Mees on nii determineeritud, et läheb ühel õhtul, kui naine magab, samasse bussi, ja näeb naise vägistajat, todasama, kes keelas neid tülitsemast bussis. Ta jälitab toda, jälitab nii põhjalikult, et meil hakkab kõhe, mõtleme, et ehk teeb mees kuriteo, et ehk läheb ta kallale vägistajale, aga ta ei lähe. Mees on selleks liiga ratsionaalne. Tema jaoks on see kõige lihtsam viis, kuidas naist aidata, leida üles kurjategija ja... Keda usud sina, kui su naine ütleb, et pärast tüli sinuga jalutas ta koju ja enne seda käis baaris joomas oma tulevase vägistajaga? Keda usub mees? Vastik. Vastik. Vastik. Vastik. Vastik. Aga üldiselt väga kasulik film, mõistmaks olukorra markantsust ja keerulisust ka partneri kaudu, kelle jaoks on see samasugune kaotus, nagu tema naiselegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar