Pöffipäevikud meeleolurikastest filmidest, mis ehk ei ole nii... Aga siiski! Siiski!

Kokku olen näinud tänavu Pöffil 13 filmi. Mõned neist siis on allpool põhjalikult või vähempõhjalikult lahti kirjutatud. Igal juhul olen oma aega ja energiat sellesse nii palju pannud, et tahaks teistega ka jagada, kuigi ütleme ausalt, alati ei tule välja. Kodus on arvuti omadega täielikult maha käinud ja ei toimi. Töö juures ei saa ka kella kaheksani istuda, et kirjeldada virrvarri, mis mul natuke pea ringi keerlema paneb. Elu on selline. Kiire. Tabamatu. Aga just praegu tuleb hoida silmad ja süda lahti. Just praegu. Muidu me ei saa midagi teha meid ees ootava päris kriisiga. Ja see tuleb. Silmad tuleb lahti hoida, et mõista paremini iseennast nii inimlikul kui ka mingil suuremal tugevamal ilusamal tasandil. Ja teate küll film, luule, kunst, kirjandus, mõnel juhul isegi arvutimängud, arhitektuur jne annavad meile vihje, et kes me sellised tegelikult oleme. Ja me oleme. Ärme seda ära unusta. Oleme küll jah! 

Mõned filmid annavad meile rohkem infot enda kohta, kui teised. Mõned lood on meile füüsiliselt  ja emotsionaalselt lähemal, kui teised. Aga läbi tuleb nendest lugudest ikka saagida. Nagu Henryk mulle ükspäev rääkis, et Katrina kasvame, kasvame ja näeme inimesi enda ümber. Ikka näeme. Kogu aeg näeme. Meie näeme. Mõned inimesed mõnedes filmides tunduvad suvalised, sest elujärk pole veel sinna jõudnud. Suvaline rase naine või suvaline laps või suvaline vanaema või suvaline kass. Kui endal pole naine rase, siis ei oska toda naist filmis heldimusega vaadata, et ohoh milline minu naise moodi mittesuvaline rase, milline minu lapse moodi mittesuvaline laps jne jne. Me kõik tajume inimesi erinevalt ja ka meid tajutakse erinevalt. Mina olen viimasel ajal tundnud, et olen niivõrd Henryku tüdruksõber, et tema sõbrannadest tuttavad lihtsalt ignoreerivad mind ja minu arvamusi. Eriti jõhker tundus see kuskil suvel. Aga ega ma käitungi viimased 4-5 aastat niimoodi, nagu minul isiklikult ilma Henrykuta polegi arvamust ega kriitilist meelt. Muidugi mingis kontekstis, aga vahepeal ka kontekstiväliselt, ses mõttes mulle ei meeldi mingid koosolekud, ma mõistan nende mõtet, mõistan enda jaoks hädavajalikkust, et mõista oma tegevuse pikemaid ja laiemaid tagamaid, aga ma tahaks alati rohkem tegutseda, rohkem teha ja viimased aastad tajun oma tegevusetust põhjalikumalt kui kunagi varem. Jõhkramalt. Sest mida rohkem oma tööd teed, seda rohkem näed seda, kui palju on tegemata, muidugi iga kord, kui mingi asja ära teed, siis tuleb kolm-neli asja veel meelde. Nii see käib. See võiks ju samamoodi olla teiste asjadega, mis olen tahtnud oma elu jooksul teha. Näiteks doktoritööd teemal Eesti luule ja selle sees toimivad lood ja muutumised. Või pikk ja põhjalik lugu minu emast-vanaemast - kahel põhjusel, et neid paremini mõista, et anda maailmale üks ilus lugu, ilusatest ja isepäistest eesti naistest, kes kodus rääkisid vene keelt. Töö juures - ma mõistan oma eesmärki, aga mis puudutab sellist loomingulist eneseväljendust, siis ei mõista ma tegelikult ennast eriti. Jah, see on nagu mingi motivatsioonita liikumine kuhugi suunas, aga ma ei tea miks ja kuidas ja mis seal lõpus mind ees ootab. Töö juures on olemas kohene lõppeesmärk. Me tabame selle kohe ära, raha, tulemused, müüdud raamatud, kiirus, täpsus, nõudlikkus enda ja oma tegevuse suhtes. 

Aga jah. Pöff. Peab ütlema, et mõned filmid ei öelnud eriti palju, aga neis oli tükike minu jaoks leidmisväärset, kas sisuliselt või osaliselt. Mõtlemisväärset ka. Tore oli "Jakarta, unistajate linn" - kus peategelasest näitlejakspürgija avastab end narkodiilerina Jakarta umbsetel tänavatel inimestele kaupa peitmas. Mulle endale see film iseenesest nii palju huvi ei pakkunud. Ei juhtunudki eriti midagi. Lihtsalt üks poiss, kes ilmselt tänu rassilistele tunnustele meenutas Viktor Tsoid tolle filmis "Nõel" - kondab mööda Jakarta tänavaid kehastudes kord pitsapoisiks, siis transnaiseks-litsiks, siis jällegi haige käega kutiks, kes satub poolkogemata lennujaama. Muidugi see imearmas plika-narkomaan, kelle ta rajalt maha võtab, tekitab küll erinevaid emotsioone oma surnutegrimeerimisoskusega. Eriti naljakas on näha tema vist kuue-ruudust tuba, kus ta väljaspool tööaega toimetab, otsekui asuks mõnes kapis. Ja pea kohal pole tal kedagist muud, kui surnud inimeste ehk grimmeeritud inimeste pildid. Imekaunis pika kleidi, naiselike kumerustega daam, kellel alati igal pool grimeerimiskohvrike kaasas. Lisaks imetlusväärsele peaaegu dokumentaalsele linnatundele, mis sellest grimmeerijaneiust ka sisse jääb, näeme seda, kuidas rahvas koguneb igal õhtul sääskedega koos tänavale, plastiktoolidele, kujutlen vaimusilmas sooja ja niisket kliimat, kaema erinevaid filme ja rääkima erinevatest näitlejatest. Ka see näitljaks pürgiv narkodiiler teeb seda. See on otsekui pidev viide unistusele, lootusele - selles lootusetus olukorras. Kui ma seda vaatasin, mõtlesin sellele, et suurem osa Eestist on Tallinnasse kolimas. Mina olen Tallinnasse kolimas. Nii nagu see näitlejast hakatiski, ja lõpuks pole mõtet pidada mitte kuskil haiglat ega ka mitte kooli, kui ainult Tallinnas ja Tartus. Kogu muu Eesti muutub suvilarajooniks, nagu need pisikesed majad kaugel kaugel Kanadas, millest hra Õnnepalu nii võimekalt oma "Aakris" kirjutab. Aga jah, tulin minagi oma unistusi taga ajama ja siin ma siis nüüd olen, oma unistustega. Ja seal see poiss siis ka oli. Näitleja, kes tõi üksikemale narkootikume, kes nägi väikest tüdrukut, kes hoolitses ema asemel oma väikse vastsündinud vennakse eest. 

Pisut tuima näitlejatööga aga minu jaoks lihtsalt jällegi põnev sissevaade sellesse maailma, kuhu me ilmselt tükk aega ei reisi, ka pärast koroonat, Argentiina maailma, malambo maailma, juhatav film "Karneval". Selles mõttes, on tore ehk vaadata täiskasvanud näitlejaid, aga too õnnetu teismeline kutt, kes valiti välja malambo tantsijate seast, oli ikka siuke suht tuim tükk, oma tegemistes, ilus, aga midagi muud ma tast enam väga ei mäleta. Mäletan turgusid, turtsuvad autot, millega sõideti teismelise malambotantsija isa juurde, mäletan suht suure kõhuga malambo treenerit. Mäletan Tiina Lokki, kes nõudis kohale tulnud produtsendilt, et too tantsiks ette malambat enne filmi. Mäletan. Aga nii nagu eelmisegi filmi puhul, siis minus on suur igatsus arengumaade melu järele. Igatsen Nigeeriat ja sealseid inimesi nende mitmetahulisuses ja jõulisuses. Igatsen neid turgusid ja riideputkasid ja võimsate heade puuviljade virnasid. Mangosid, neid, mis maitsevad päriselt nagu mangod, mitte ei ole puise sisuga pahad-pahad asjad, mida siin erinevates poodides meile müüakse, tõenäoliselt on nad pooltoorestena reisinud läbi kümneid tuhandeid kilomeetreid ja seda minu juurde jõudes kaotanud kogu sisemise jõu, mis mangodel nende päritolumaades on. Igatsen. Ja juba sellepärast olen valmis vaatama neid filme, nii nagu neid ikka vaadatakse. Rõõmuga. Elevusega. Tüdimusega, kui peab kaema ainult inimesi. 

Ema ja kaksikute ja Heleniga saime käidud ka dokfilmil "Trühvlikütid".  Väga meeleolukas ja nunnu maailm, kuhu sattumine, on nagu saaks kokku oma vanaisaga või vanavanaisaga või... Mina olen see inimene, kes nägi oma ühte vanaisa, siis, kui ta oli 2 aastat vana või poolteist. Karla kantseldas mind tõenäoliselt oma surmani. Taat oli muidugi täishädaline minuga, siis kui ma otsustasin needoliku ettevõtlusmeeleoluga ronida ringi mööda tubasid ja kohti, üldse mitte nagu need kunsti- ja muusikahimulised Helsteinid, neist olin ma täitsa mööda kasvanud selles mõttes. Minu taat Karl Helstein suri 85aastaselt - ilmselt täitsa tavalisse vanadusse. Tema isa elas 92aastaseks. Ja viiuldas. Igal juhul neid  kahte vanameest meenutasid kõik need trühvliküttidest vanamehed oma naistega, oma luuletamishimuga, oma koertega, kes olid neile kord seltsimehed, siis sõbrad, siis väikestviisi lasteasendused. Kõike, kõike. Selles kõiges oli midagi nii kummaliselt ilusat ja armsat, nii habrast ja kaunist. Midagi, mis kohe kohe kohe kaob. Ja me ei saa sellest isegi aru. Jah, linnastumine, jah, puud võetakse maha, jah. Kõikjal, igal pool. Ühel hetkel on, teisel pole. Jah, need kaheksakümnekaheksased, kes ronivad aknast südaöösi naise kurjustamise hirmus välja, et koeraga mõned trühvlid kätte saada, need hullud vanamehed. Just nemad, eikeskit muud, nemad kaovad ära. Ainult paksud ja tõredad gurmaanid, kes ei salli auklikke ja ebaterveid trühvleid jäävad. Imelik ja kummaline tunne tabab meid, kui sellele mõtleme. Ahjaa, nendele kriitikutele makstakse ikka rohkem raha, kui nendele koertele ja vanameestele, kes ajavad taga kallist-kallist trühvlit.