Ikkagi Pöff. Hoolimata kõigest Pöff.
Alati Pöff.
Juba 17 aastat Pöff.
Nii see aeg läheb. Siiani on meeles Helle-Mai, kursusõde, kes mu esimest korda Pöffile viis. Meeles on ka see, kuidas igatsesin Võrus olles Pöffi. Ikka kogu hingest, põhjalikult, nii nagu igatsetakse kõiksugu üritusi, mida loetakse suurte reklaamide pealt igast ajakirjade kaantel ja sees, värvilisi, võimsaid. Igatsesin kolmapäevaõhtuid Mustas laes, kunstinäitusi, teatrietendusi. Viimased kümme aastat pole pidand neid igatsema. Isegi 17 aastat. Nii palju on möödunud minu kolimisest Tallinna ja tallinnastumisest. Isale tahtsin kogu eilse õhtu helistada. Ei helistanud lõpuks. Nüüd on natuke teistpidi kõik käima hakanud. Minagi olen teistpidi käima hakanud.
Vaadanud olen igatahes juba 9 filmi.
Maskiga ja puha. Istunud ja imestanud, kuidas aeg tiirleb, otsekui raisakotkas pea kohal ja annab teada, et kas on või ei ole veel inimeseks olemise loogikat või selle puudumist. On või ei ole. Selle haiguse tabavaid märke minu seljaaju sees hetkel pole. Kuigi ilmselt on kõige ohtlikum praegu Eestis olla Tallinna elanik. Meid on palju, me ei mõista oma kehalisuse iseärasusi ja ühel hetkel on kogu meie pisike linn (tegelikult, olgem ausad, see on pisike) täis haiglasi kodanikke, kes ei julge tunnistada oma haigusi ja muudkui levitavad neid ilma peal nii kuis jaksavad. Aga see jäägu praegu selleks. Pöff algas mul meeleolukalt reedel, kui koroonatesti tulemused kell kolm hommikul mu digilukku laekusid ja me Henrykuga mingist totakast enesekindlusest pakatades tööle putkasime. Vastus oli negatiivne. Kusjuures rusikaga tuleb ikka laua pihta lüüa, et see paganama test kätte saada, kui sümptomeid pole. Jant, missugune, eks ole. Jube hea on sel juhul, kui mõni inimene nõuga selles osas aitab. Mul õnneks on selliseid inimesi. Aga jah. Kauaks me siin oleme kahekesti negatiivsed, loodame, et pikaks pikaks ajaks.
Minu Pöff algas sellisest filmist nagu "Pähklipuu", minuvanuse iraani režissööri Mohammad Hossein Mahdaviani neljanda filmiga. Ma vist ei ole niimoodi nutnud ikka tükk tükk aega, nagu seda filmi vaadates. Lugu on nii totakalt lihtne, et selle ümberjutustamine ei anna meile mitte midagi muud, kui lihtsalt teada, et oli üks mees, elas õnnelikult oma kolme kauni lapsega ja imeilusa naisega ühes ilusas väikses külas, käis tööl aga Sardashtis, linnas. Lapsed ja naine mängisid kauni pähklipuu all nende kodus, kui korraga rünnati toda pisikest küla jumal teab kust keemiliste ainetega. See suur armastus, mis inimesi vahel kirkalt kokku seob, see õdede-vendade, ema-isa, partnerite vaheline. See metsikult lihtne. Võib-olla isegi öelda, et totakalt traditsiooniline, mida läidab põlema õnn. Nii lihtne, nii maine, nii tavaline, mida te ehk polegi kunagi kohanud, mida mina ka ehk pole kohanud. Võib-olla see iseloomustab meie suhteid, võib-olla on vihje sellele instagrammi pildis, kus naine jagab mehe tehtud pannkoogipilte või enda tehtud sushi pilte. See on nii vaikne ja harras, et sellest ei ole võimalik tegelikult isegi korralikke pilte teha. Mitte midagi ei ole võimalik teha. Seda saab ainult vihjetes kohata. Kaks last räägivad nukust, mis isa tütrele peaks tooma, siis ta ju armastab tütart. Poiss peab õppima, muidu saab isa kurjaks, jälle isa armastab last nii palju, et soovib talle paremat saatust ja ka staatust, kui tal endal on. Ja need on pisikesed vihjed, milles me kõik tegelikult elame, vihjed, kus meie vanemad meile ütlevad, et nad armastavad meid. Või meie lapsed või meie õed-vennad. Mahdavian on saavutanud ilusa lihtsa talupere ansambli, mille rikub keemiapomm. Lugu iseenesest läheb iga minutiga aina jubedamaks ja valusamaks. Tegelased on meie jaoks tehtud kalliteks, armsateks. Meile öeldakse, et see on pärislugu, pärismees, kaadrid lendavad pähklipuu juurde, kus tema kodu, kus tema asjad, lendavad tema koolnud varvastele, inimestele, kes nutavad ja loevad ette muslimi leinatekste. Ta on kurd. Tükk aega me ei saa nendest kaadritest aru. Lugu voolab ja voolab, kuni ühel hetkel ei suuda me muud teha, kui aina nutta. Sest mees jääb ilma algul ühest lapsest, kes teda keemiast räsitud suuga põsele suudleb ja sellest kasvab mehe näkku arm, siis teisest, siis kolmandast - naine pannakse tilgutite alla, tita naise kõhus ootab kasvamist, kasvab, kasvab, kuni on 7kuune ja võetakse naise seest välja, naine sureb, laps võetakse naise juurest kui orb ära, mees otsib oma tütart taga. Ja lõpuks näeme Haagi kohut ja kurbust ja veelkordset kurbust ja lootust, et tütar on leitav. Ma ütlen ausalt, et kogu aeg räägitakse, kuidas keegi kuskil kedagi ründab, ja ma ei saa sellest aru, sest ma ei saagi sellest aru. Aga pärast selliseid filme tundub, et maailm on kuidagi selgem koht, labane lause, et tulistati alla või ähvardati keemiarelvadega või rünnati nendega muutub selgemaks ja mõistetavamaks. Miks seda tehakse? See ei saa kunagi selgeks. Miks rikutakse lihtsate ilusate inimeste elud, ei ole kunagi labaselt mõistetav. Midagi selles kõiges meenutab meie Kirill Käroga tehtud sarja "Epideemia", kus mitte keegi ei räägi meile, mis tegelikult toimub. Nii nagu need inimesedki ei tea, mis tegelikult toimub, nad teavad, et nende kehad on katki ja poolikud ja need ei toimi, aga muud nad ei tea. Isegi Haagi kohtus nad teavad, et neile on tehtud ülekohut, aga miks, nad ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar