Täna oli kiire päev. Jalad valutavad. Pea valutab. Kolmekesti kassas. Käive oli vanas rahas kaheksakend tuhat krooni. Selle kõige peale kuulan Eff Essi hipsterit,supermuusikat.
Ikkagi, kust inimesed korraga on võtnud, et keset juulit võib-peab kella üheksani õhtul Kristiine Apollost raamatuid ostma. Kui see mu palganumbrit nüüd kuidagi mõjutaks, siis ma oleks eriti õnnelik. Aga praegu mõjutab see ainult minu enesetunnet. See väsitab mind. Iga kord, kui jalad valutavad, mõtlen ma töövahetusele. Aga ma lihtsalt ei kujuta ette, kuhu ma ennast lõpeks vahetan.
Pole hullu. Jõuab.
*
Mul on kodutänaval üks väga äge onu. Sõidab Brüsselist kohale ja kukub jutustama iga kord, kui ma tema kodust möödun, see on nii hea tunne, et keegi viitsib minuga koos olla. Ta meenutab, natuke naabrionu Võrust, Meinhardit, kelle kodus pärast tema surma noorpaar lastega elab.
Meinhard on mul naljakalt meeles. Siis kui ta veel elus oli, tuli ta minu koduuksele, et teada saada, kuidas mina, see Tallinna-preilna, elan, teate ju küll, kuidas need vanainimesed seda teevad, vahel toovad kommi ka kaasa. Ja korraga, nagu mingis kirgastushetkes, jäi ta mind vaatama, ja ütles: "Jah, Helena, see oli vast naine."
Emast rääkis loomulikult, minu ema oli see naine, keda ilmselt terve Raudtee tänav Võrus vaatas. kui ta tuli või läks. Omades mitte ainult ilu, vaid ka roose aias ja seda ehmatavat naiselikku täiuslikkust, mida võis rikkuda minu isa meelest vaid tema kõnnak.
Igal juhul sain ma Tallinna naabrionult kiita oma kleidivaliku osas, siis sain ma natuke kohvikukultuurist teada Lääne-Euroopas, siis rääkis ta mulle üksikasjalikult oma laste elusid ümber ja seda et nondel oli kombeks Saaremaale sõites laulda bussis ja siis tuletas ta meelde seda, et peaksin lapsi saama. Naistel olevat kaks ilu: piigailu ja emailu.
"Ära siis kaheksakümneseks saa ja mõtle, et kussu lapsed on, kui pole neid õigel ajal teinud."
Mina mõtlen kogu aeg, et kellega ma neid teen.
Siiani on laste tegemise ja saamise kunst paras müstika. Nagu ma olen siin juba nentinud, ma pean saama väga rikkaks, et teha lapsi nende meestega, kellega ma neid teha tahan. Mingit rikast, ilusat ja huvitavat meest, pole ma siiani kohand. Ilmselt ei kohtagi, kui nad kõik on sellised jobud, nagu nad olid, kui nad mu artiklikesi Eesti Päevalehest jaanuaris-veebruaris lugesid-kommenteerisid. Egolaksu all kannatavaid isendeid ma enda kõrvale ei taha. Kui egolaksuks on võimas tööenergia, siis palun väga, aga tavaliselt on sellised mehed juba kolmekümnendates naiste käevangus üsna õndsalt kinni.
Aga seda ma muidugi onule ei rääkinud. Seda ka ei öelnud, et papa on mul arvamisel, et minuvanustele naistele kindlasti leiab kiiresti ilusa, rikka ja huvitava mehe.
Kõige lõpuks otsustas naabrionu mulle mureleid pihku kallata ja mina jagasin neid Paavo Piigile ja Krista Lensinile, kes mõlemad asuvad samas tänavas, kus minagi. Jaa.
Kirgastuge.
Ja ostke palju palju palju uusi raamatuid, kasvõi minu raamatupoest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar