Eilse õhtu tipuks oli vanem vend, kes püüdis avada endale Toompea paemüüride saladust. See on õhtu, mis lõikab meid nähtavaks, kuuldavaks, ilusaks, vabaks, heaks. See on see õhtu, kuhu me kinni kukume, milles me saame endaks.
Perekonnalugu pole mul just roosiline. Emm on surnud nüüd siis kakskümmend viis aastat ja üks päev. Imelik on temale mõelda. Midagi temas oli, millest kõik kuidagi plaaniliselt kinni hoidsid ja hoiavad. Mina olen nagu märk, mis viitab tagasi emale. Isa? Jah, isa. Ainult tõeline unistaja saab endale lubada surnud armukest, kellest säilib vaid väike tüdruk. Mina. Ainult tõeline unistaja suudab edasi minna alati tõdedes, et miski tema valikutes ei saa kunagi olla lõplik, sest see sõltub teistest inimestest ja siiski uskuda, et tema valikud on tema tehtud.
Ma olen vist alati öelnud, et mul on raske mehi armastada, kuna mul on kõikse vägevam isa maailmas. Ta ei saa sellest aru, aga ta loob maailmu. Minu ema ilmselt uskus sellesse loomise võimu nii tugevasti, et ta võis minna. Ta teadis, et minu eest kantakse hoolt. Ilmselt uskus ta ka enda ilusse, enda armastusse, enda lihalikkusse, mis isegi pärast surma kõiki kummitab.
Ma ei tea.
Igal juhul ma tean, et ma olen siin. Ja hoolimata minu igasugustest veidrustest ja nõmedatest harjumustest - mind armastatakse, võib-olla isegi rohkem kui ma oleks oodanud. Kui mu emagi ootas. Ja see on hea tunne. Palju parem kui ma ealeski arvanud oleks. Ja see on kummaline, et oma vendadele olen ma sama arusaamatu ja kättesaamatu nagu mu ema on mu isale siiani. See on imelik tunne, et ma olen vajalik just sellisel kujul ja just sellena, kellena ma siia olen sündinud.
Inimlik nõdrameelsus. Inimlik juhuslikkus. Inimlik vabadus minna, kui tekib tunne. Ja ometi jääda, kui on vaja.
*
Kas armastust saab seadustada?
Vist mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar