22 september 2013

Jumal ja õmblustöökoda

Täiuslik päev meenutab alati natuke lapsepõlve. Tasa, tasa, tasa - langeb ta minusse ja toob keerdudena välja vanad kombed. Pühapäev. Kirik. Vana naine koos minuga kirikus. Kohad, mis annavad jõudu, kohad, mis võtavad jõudu. Kohad, kus oled nagu piinatud geenius, kohad, mis keelduvad sind piinamast, kui palju sa ka ei paluks. Seinad, uksed, inimesed, kes avanevad sulle ja kellele sina oled avatud. Kohad, mis kutsuvad endale külla. Ütlevad, et siin on sinu koht. Kopli on see minu koht ja tuleb kuidagi korda teha. Ma veel ei tea kuidas, aga kindlasti kuidagi.

Kopli on unistamise koht. Sealt ta tuleb see esimene töölisklassivõitlus paremate tingimuste nimel meie riigis. 100 aastat tagasi. Seal kuskil on keegi, keda keegi armastas. Mitte ainult Koplis, mitte ainult Obinitsas, igal pool kogu aeg. Alati on keegi, kes kunagi kedagi armastas. Ja alati on keegi, kes unistab, et seda kohta, kus ta elab, saab paremaks teha. Ja alati on keegi, kes suudab sammukse astuda, et lähebki ilusamaks. Kõik algab mõttest, millest saab ettevõte. Olgu siis kasvõi luuletus. Olgu või ood odrale, nagu ta hra Ernst Ennol on. Ma vist ei taha endale enam korterit kuhugi mujale peale Kopli. Kaevuri tänavale näiteks, mõne laguneva hoone kõrvale, Eka tudengitest täis kodu, kus iga päev mõeldakse selle pääle, kuidas ilusamaks teha seda, mis on. Mõned sotsiaaltöö tudengid võiks ka sealsamas olla ja mõelda, kuidas toime tulla inimestega, kes endaga mitte kunagi liiga hästi toime ei tule. Kas saab neid üldse aidata? Võib-olla mitte. Igal juhul jah.

Üleeile Vabaduse risti taga Harju mäel. Palju joovaid geipoisse, mõned lesbid ja mõned muidu inimesed, üks rase tüdruk. Ei, ma ei oska sulle öelda, mis mind häirib, aga ma tahan (ja ma pean, mul on vahel kohutav tunne, aga ma pean seda muutma, seda inimeseks olemise haprust). Seda H ja Mi ja veel paljusid teisi asju, mis meisse kogunevad tükkidena. Poisid ja plikad räägivad mõeldamatult palju sellest, kuidas neile meeldib osta just selliseid ja selliseid riideid. Kuulan neid ja ei oska reageerida. Minule meeldivad just need riided, mis minule meeldivad. Ja ma tean, et ma ei saa nendega iiales tähelepanu, kui tõsiseltvõetav naine. Samas see tekitab ebamugavustunde, et äkki tegelikult peaks. Et kogu aeg ei saa olla lihtsalt see, kes saab asju kuidagi.

Ma tahaks tekitada õmblustöökoja, igasse linna, suurte tobedate riidepoodide asemel. Eestis võiks olla õmblusmajad, kuhu astud sisse, juba kodus riietuseseme tegumoe üle mõtiskledes ja teatad, et sul on sellist vaja. Ja ta vaatab sulle silma, loeb su huulilt ja liigutustest millist. Ja teeb su vanast kampsunist, vanast seelikust ja vanast pluusist midagi muud, midagi sellist, mis sul vaja oli. Noh, tegelikult taaskasutuskeskus vist juba töötab niimoodi, aga terve Eesti võiks niimoodi töötada. Esiteks annaks see palju lisaraha tõelistele tegijatele ja teiseks ei peaks me kogu aeg lisaträni tootma. Ainus, mida ära kaotada EI tohi, on muidugi pesupoed. Ilusaid püksikuid ja võimsaid rinnahoidjaid ei ole vist niisama heast peast kuskilt saada. Marat? Marat.

Jah. Ivo Nikkolo igal juhul - igasuguste Pradade ja Chanelide kiuste.

Oma ühesõnaga. Oma algab aga juba keelest, juba sellest, et meil on omad lood, mida rääkida. Jahp. Ma kardan natuke turundusõpikut lugeda, aga seda tuleb teha, muidu ei saa ma mõnest väga idiootsest nõmedusest aru, mida tehakse. Turundajatega on see lugu, et vahel nad sisuliselt ei usu, mida nad müüvad. Nad ei tee seda sellepärast, et nende müüdav ese-asi-teenus oleks hädavajalik ostjale, nad teevad seda sellepärast, et on nõudlus. Nõudlus aga võib olla, kas sellepärast, et kõigil on (näiteks firmariided, näitab seda, millisel ametipulgal sa parasjagu asud ehk kuhu sotsiaalsesse gruppi kuulud) või sellepärast, et see ühendaks kõiki erinevaid sotsiaalseid gruppe (sellepärast peaks teoreetiliselt igaüks meist kuulama iga päev muusikat, lugema raamatuid, filosofeerima parema linna, lihtsama kogukonna, paremate riiete üle, keskkonnasäästlikkuse üle). Mina tahaks, et ma suudaks inimesi rohkem omavahel ühendada - erinevaid sotsiaalseid gruppe, erinevaid sugusid, erinevaid vanusegruppe. A see vist tähendab siiski Jumalat, kirikut, seda kohta, kuhu ma täna ise hommikul läksin. Jahp.


Kommentaare ei ole: