20 september 2013

Näilisus ja erinevused

Näilisuse ja päris vahe. Papi on mulle juba lapsest saadik õpetand, et pole teiste asi, kui sul on paha. Ära sellest räägi kellelegi, noh, kui räägid, siis räägi mulle, ma alati aidata ei saa, aga ära ikka kuulan. Papi. Vanama oli kah selline, polnud teiste asi, mis tema tundis. Võib-olla pold ta enda asi ka. Mõni näe joob siin oma lapse pärast surnuks, teine vaatab paremale ja vasemale ja kantseldab sind nagu silmatera, aga ise sees kannab seda allaneelamata asja, mis ei anna olla.

Näiline heaolu, rikkus, ilusad riided, hea söök - see on see, millest rääkida tohib. Kõik see hea, mis sinuga ikka juhtub, kui oled kogemata olema hakanud - armastama hakanud,  igatsema hakanud, tegutsema hakanud. Siis põrkasin enne seda, kui ma Rocca al Maresse H&Mi vaatama kihutasin, muidugi ma ei ostnud sealt midagi, kokku Kristiine Keskuse veinispetsialisti ja Marks and Spenceri müüjannaga, kes kukkus mulle loendama, missugune võimas korter tal on ja et nüüd sõidab ta kaheks nädalaks Türki. Ma katkestasin teda ebaviisakalt pean nentima, et küsida, et kas ta ongi see inimene, kelle käest küsida veininõu, jah oli küll. Ta on üks meeldivamaid müüjaid, keda ma tean, aga ma ei tahtnud teada, et ta mees Norras elab ja et tal on kodus kamin. Lihtsalt ei tahtnud, kuigi sellest peaks ka rääkima. Palju.

Eile nägin üle kümne aasta oma lapsepõlvesõbrannat. Oligi täielik Barbie nukk mu vastas. Ilusaim ja imelisim olend. Siis mõtlesin küll, et jumal, miks ma mees ei ole, miks mul suurt džiipi ei ole. Miks? Vaikne, rahulik, sugugi mitte habras sellises viisakas ja pehmes naiselikkuses. Algul ei suutnud ma ta kleidilt silmi ära saada. Nii ilus muster oli, just rindade kohal. Ja siis ta vaatas midagi muud. Ma ütlen, kui ma oleks see klassivend või mingi muu vend, siis ta oleks mind päriselt ka mingiks ahistajaks pidand. Võib-olla pidas nii ka. Mina ja minu kulunud Montoni püksid koos kollase dressikaga. Mina ja minu meikimata nägu.

Aga korraga, korraga tundus, et nii peabki, et see ongi elu. Et me juba lapsena alustasime seda elu. Mina poistega omaenda ehitatud onnides, tema oma roosades Barbienuku majades. Ja ma ei tundnud kadedust ega ka põlgust, midagi muud tundsin, tundsin, et hoolimata oma erinevusest, lähen ma talle korda ja vastupidi. See oli kuradi hea tunne.


Kommentaare ei ole: