nendel päratutel hommikutel, kui ta ärkas ja tahtis teada, kes ta on, kes ta isa on ja kas ta isa ongi selline, nagu ta teda mäletab mingitest õudsetest teistest hommikutest, kui ema niutsus vaikusest päratutel päevadel mitte nutta, mitte karta, vaid lihtsalt niutsus tolle tuleku üle - isa tuleku, lävest üle astumise üle, mis oli ühtaegu täidetud hirmust ja ahastusest, teadmatusest, mis nüüd nüüd nüüd kohe juhtuma hakkab, kas üldse hakkab
ja nüüd seisis ta selle teise naise kõrval, kes juhuslikult kandis isa perekonna nime, kandis samasuguse rusuva uhkusega, nagu kantakse kõlisevaid või kuldseid ehteid, kantakse omanikutundega, millesse oli surutud kogu maailma haiglus ja tervesus, kõik see, mida nimetatakse normaalseks ja kõik see, mis lõhub, lõimib endasse valu ja valgust ühteaegu
ja korraga just nendel matustel oli tal sellest naisest niisama palju kahju kui rõõmu, ta võttis tolle sõrmed pihku ja pigistas, pigistas, sest niimoodi sai võtta ära suurema osa lahtuvast omanikutundest, sest surmaga võeti temalt see mees, kes tegi temast naise rolli ära. Roll oli jah, pisut saamatu pidi ta nentima, pisut liiga segaduses, aga ta armastas oma meest ja oma kahte poega, armastas isegi seda poissi, kes tuli eikuskilt, et oma isa mitte kunagi enam näha, sest miks muidu tuldi matustele.
segadus, kadumine, olematus
see, kuidas naerdi või naerdakse siiani tema ema üle või tema surnud poolvenna tüdruksõbra üle, naerdakse tahumatu tuimusega, mille teravik on surutud otse sisemusse, keha kõige valusamatesse pooride kaudu sinna, kus peaks toimima mõte
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar