Covidi-hirm? Ei ole hirmu, mõistus on

Nii palju siis jalutuskäikudest. Püüame siin Henrykuga igast liigsest rasvast ja kolesteroolist lahti saada ja kõmm, kokkupuude covidi-haigega. Jess! Seda meil vaja oligi. Jõledad värgid need covidi värgid. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed jaksavad veel võidelda, et ei nemad ei karda. Ja inimesi on kusjuures veel nii erinevaid ka, minu feisbuki voos on ka nii-öelda uususklikke, kes mind lihtsalt mõnikord peast kinni hoidma panevad. Lisaks sellele, et nad ei taha kanda maske, ei taha nad ka kinos-teatris käia. Hirmsad kohad need, täidavad jumalakartmatusega. 

Imelik on lugeda seda oma seinalt, maha ei taha ka võtta, sest see on natuke nagu mõni ebameeldivam, haisev vanamees tänaval. Lihtsalt noh, haisu asemel on tegelikult hirm, et kogu aeg keegi teeb sulle liiga. Hirm haiseb veel hullemini. See, et ma ei lähe köhima inimeste juurde oma pisikuid laiali ja see, et ma püüan olla vastutustundlik ja kanda maski, mitte küll õues, ei tähenda seda, et ma kardan covidit. See tähendab seda, et me veel ei tea täpselt, kuidas see haigus inimorganismiga kohaneb. Fakt on see, et see jääb siia. Mina jääks pigem siis covidisse, kui see pole enam nii hull. Samuti ei tahaks ma, et mu astmaatikust ja ühest vastikust opist tulnud seitsekümndates sugulane haigeks jääks. See on loogiline ja see on normaalne, ma tahaks teda kaitsta asja eest, mis ei ole, olgem ausad läbinisti arusaadav meile ja meie füüsilistele kehadele. Mida selgemaks haigus muutub, seda rahulikumaks meie muutume. Ometi ei ole ma otseselt hirmul, aga vastik-vastik-vastik on ikkagi. 

Ja niisiis, inimesed, kes plaaniliselt võitlevad maskide vastu, mis siis nendega juhtunud on. Miks? Plaaniliselt võidelda millegi vastu, mis nagunii kindel on, omas tulekus? Et kui vihma sajab, siis lähme ikka vihmavarjuta õue või? No võib ikka jah, sõltub kui kõvasti ta sajab. Mõnes Raplamaa metsas näiteks eriti ei saja Covidit, aga Tallinnas küll. Võime astuda suvalisse ruumi ja kokku puutuda haigestunuga või ise haiged olla, sellest aimugi omamata. Ja meie kehad reageerivad sellele erinevalt. Muidugi neid inimesi ei huvitagi see arstide värk. Need maskivabad kindlasti väidavad lisaks eelmainitule, et ega arstid ka aita, aga mina ikka mõtlen oma heale arstist sõbrannale, kelle elu märtsis-aprillis täielikult muutus. Mõtlen, kui palju me tegelikult koormame oma haigustega omaenda läbimõeldud süsteemi, mitte nagu ameeriklased, kes nagu kärbsed pidid surema ja kedagi ei huvitanud, kui neil polnud tervisekindlustust. 

On hetki, kus tuleb pahandada süsteemiga. Ja on hetki, kus tuleb seda toetada oma tähelepanelikkusega ja läbimõeldud käitumisega. Ja nendel hetkedel on vahe. Kriisisituatsioonis ei ole kohane tegelda kleidivalikuga. Tuleb kohe midagi teha, kohe reageerida. Tuli juba põleb. Selle põlemisega tuleb kohe tegelda, mitte kahe kuu või aasta pärast. 

Süsteemi ei saa muuta niimoodi, et iga jumala päev vaatad kaugelt ja kõrgelt ja nead, et miks kõik on lollid ja nõmedad ja ma ainuke tark. Tavaliselt - imelik küll, aga kui hakkad suhtlema selle teistsugusega, kelle võõrus ehmatab, mõistad korraga endalegi ehmatuseks, et too on täitsa normaalne inimene ja too võib samasuguse ehmatusega sind vaatama hakata. Ehk nagu Henryk mulle armastab öelda, suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine - kõikide asjade ema. Kui olete pahased, pahandage, kui reageeritakse, olge õnnelikud, järelikult olete tähtis inimene, piisavalt tähtis, et teile reageeritaks. 

Aga jah. Eneseisolatsioon siis.