29 aprill 2013

Jälle ma kohtun oma aastatetaguse minaga

tahaks kirjutada lugusid teistpoolsusest.
loen vanu blogi sissekandeid mailist ja tunnen, et ma oskan öelda
isegi siis kui ma ei julge alati öelda
imelik

saan ma kunagi niimoodi kirjutada, et inimestel jääb hing kinni

august 2009 all pool

Tüdrukuks olla

Tüdrukuks olla pika patsiga sellele suurele kasele ja tiigis ringiaerutavale konnale. Isale, kui kogred ei maitse veel niimoodi, nagu nad võiks, kui nad veel tiigimudas ringi suplevad. Tüdrukuks olla oma koolivennale, kui me teeme oma tiirud ümber Shnelli tiikide ja sinna uputasin ma oma avaldatud luuletuses vaesed kassipojad. Ju siis polnud kuhugi mujale uputada, arvestades Tallinnaga, mida ümbritseb merepiir. Siiamaani mäletan oma naabritädi lugu, kelle mees uputas ennast Tamulasse. Kujutlesin lapsena üsna üksikasjalikult kivi, mis mehe põhja tõmbas ja kalu, mis mehe ihu sõid. Tükkhaaval rebides ära juukseid, sõrmi ja nii edasi ja nii edasi, tekitades vaid näiliselt õõva. Olles aga mehele ja absoluudile rahustuseks, et elu läheb edasi, et see ei peatu kunagi, et kellegi ega millegi surm pole lõplik. Tüdrukuks olla sellele surnud mehele, sest mul on veel tüdruku keha ja pikk peaaegu puusadeni ulatuv pats. Tüdrukuks olla. Sinule, kes sa seda loed ja ei mõista, miks ma küll kõik need asjad kokku panen, nagu keedaksin suppi. Samahästi võin endale selga panna miniseeliku, näkku joonistada Kleopatra meigi ja hakata naiseks, aga see oleks ebahuvitav, siis oleks ma juba lõplik. Lõplikult kellegi oma. Tüdruk võib ära minna. Keerutada oma pika patsi ümber suurte kivide, suhelda kaladega, inimestega, kõigega, mis teda ümbritseb, ta on süütu ja ta kuulub kõrgematesse sfääridesse. Ta võib isegi enesetapjale andestada kui vaja. Ja ometi ei tapaks ta kiisupoegasid.

Kommentaare ei ole: