28 aprill 2013

Töö ja töö

Luban endale seda laiskust, et kui ma ei jõua kirjutada, siis lihtsalt kopipeistin kõik need toredad sissekanded eelmistest eludest. Neid on kummaline siia lükkida, samas ma tunnen korraga, et ma võin seda teha. Mulle meeldivad mu tekstid. Mis siis, et nad on nii kriitilised, et valus hakkab. Ja rõõmsad. Ja koos minuga. Ja naljakad ka. Igal juhul on mul täna hoopis teine tegu: pean kokku kirjutama kolm artiklit päeva jooksul. Hommikul sain ühega neljast, mis täna õhtuks lehte tuleb saata, valmis. See on hea.

Töö on raske. Palju raskem, kui oleksin oodanud. Aru saada, hoolida, kohal olla ja mitte kunagi poolikult, vaid täiega. Isale helistasin, et rääkida Heret Ameljušenkost ja Jekateriina Lapitševast. On naisi, kes tekitavad võimsa, sõnadesse haaramatu respekti.

"Aga siis kui ma olin viisteist, läks meie tantsuõpetaja dekreeti. Ma ei kujutanud ette, et ma ei tantsiks edasi, ma pidin tantsima. Siis kogusin väiksed kokku ja hakkasin neile tantsu õpetama."

Kuulad midagi sellist ja mõtled. Mina olen ka kirjutanud kuusteist aastat päevikuid. Olen. Midagi meis on sarnast. Mina olen püüdnud vahendada inimlikku olemist. Midagi meis kõigis on võimsat ja julget. Detailijulget.

Sama lugu korstnapühkijaga. Aastast 1989 hakkas korstnaid äiapapa kõrvalt pühkima. Kutsetunnistuse sai 2000. aastal, kui agronoomi kutse enam ei tasunud ära. Jah, inimeste lood tekitavad tahtmise olla armunud nende tegusasse ja julgesse olemisse. Muidugi pole see lihtne olla noortekogu esinaine või korstnapühkija või tantsuõpetaja, aga kesse ütles, et elus midagi lihtne on. Nõnda ütleb minu papa.

Ahjaa

Seekord pildikesi Nigeeriast:

10. aprill 2010


black heritage festival

Tjah, eile oli vist jälle see päev, kus ma tahtsin ära. Neid päevi, neid hetki, neid ma ei teagi enam tunde on päris palju juba tekkinud. Millest nad tekivad? Ootamisest. Ootamisest. Ootamisest. Hra Eefraim lubas kolmap, et meie ukse taha ilmub reede hommikul kell pool kaheksa ilus valitsuse buss, mis ikka ilmub, ja viib meid maailma lõppu - tegelikult Black Heritage´i festivalile. Tüdrukud krabasid üles tulla 6.40, nägu pähe maalida ja duši all käia, aga see, mida ei tulnud, oli buss. Ja bussi ei tulnud veel kaks tundi. Poisid teavad juba nigeerlaste laiahaardelist mitteõigeaegsust, õigemini iga aeg on õige, peaasi, et enam-vähem samal päeval.

Kui me bussi peale saime, siis ei sõitnud me otse Badagrysse, vaid bussikummi pumpama kollektiivselt. Midagi nii absurdset pole ma tükk aega tundnud, et võtaks mingi asja lööks kedagi, kogu aeg oli meeles Primary Central School, kus ma pidanuks oma plaanidest rääkima, aga seal ma siis olin kuradi meeri kostialune, ootamas kaks tundi bussi, siis ootamas bussikummi pumpamist ja siis ootamas Fasholat ja Matthew Kingi. Peale selle tilpnesime valge pauerina hra chairmani sabas, kui too võttis vastu Fasholat, Lagose kuberneri. Isegi ei kätelnud seekord. Lihtsalt tilpnesime. Kui me kohale jõudsime, siis polnud keegi mõelnud meie istumiskohtade peale seekord, nii et küünitasime pilkudega üle tähtsate obade, Fashola, Wole Soyienka ja jumal teab veel kelle vingeid aafrika tantsijaid vaatama.

Just nagu ainult need obad on olulised, mitte aga tantsijad, kellest igast ühest sõltub minu meelest festivali õnnestumine. Kusjuures igale tantsijarühmale öeldi enne obadele tantsimist, et nii nüüd lapsed viis minutit, ei rohkem. Oba on muide kohalik kuningas. Ja mina mõtlesin, kurat. Valitud killud valgetele, mida ma isegi näha ei saa, kuigi mina olin märksa paremas olukorras kui Jürks ja Kaja, kes olid istumiseks oleva kõrgendiku taga, mina vähemasti istusin sellel kõrgendikul, esialgu ühel kenal mustal naisel praktiliselt süles, sest kohta nagu ei olnuks minu jaoks.

Kolmapäev oli natuke nunnum, aga palju kära eimillestki siiski.

Kallistan kõiki!
Loodan lõpuks kasutada oma aega mõistlikult.

Kommentaare ei ole: