20 aprill 2013

vanadest ja uutest asjadest

ma läksin endast ära. nii võtsin kolm asja ja sulgesin kõik kontod, need, mille olin kuskil internetisügavusest üles leidnud ja mis natuke meenutasid mind. ma võtsin ja kaotasin nad ära. hetkega. loobusin igasugustest kummalistest listidest - milleks mulle psühholoogiaklubi või üldse.

sõber käis poes, rääkisime. ma olen korralikuks muutunud, teen oma korraliku nõudlikkusega teiste suhtes endalegi haiget. valus on. selline ilge inimese valu, et miks ta nüüd nii teeb. Tema, kes ta nii ei tohiks teha, aga näe, teeb ikka.

oma kirjakastist leidsin vanu luuletusi.

nagu polekski enam mina, see, kes kirjutab, kirjutab keegi punaste patsidega ilus idealistlik plika - valitseda, jah, see on see, mida ma tegelikult teha tahan, valitseda selle üle, et inimestel oleks koos hea, et nad aktsepteeriks kõiki ja kõike enda ümber, teaks, oskaks, hingaks, hindaks

aga ega ma ise selles osas eeskujuks ole. pöördun ülbete inimeste poole, kes tahavad elust vaid raha välja pigistada. Milleks? noh, lugedes careerealismi tean minagi, milleks.

aga luuletused panen ikka siia üles. vaadake.

*
ta korrutas seda seni kuni kõik sõnad said teda täis
ja siis ta enam ei teadnud
ta rääkis seni kuni kõik maailm oli teda täis
ja siis ta enam ei tundnud
ja teda ei armastatud ka enam
ja ta seisis ehmunult keset tuba
vaatas lakke
kõik oli ju nii kuradi lihtne
ja keeruline
ja nii naljakas
ja ogar
ja tähelepandamatu
nii nagu ta isegi 
nii nagu kogu maailm tema ümber
kõik saab selleks
sina ka

*
ma ei taha sellest poeedist
ma ei taha sellest ogarast poisist
ma ei taha sellest poisist
ma ei taha

ja mina aina lobisen
võimekas meenutama
mittevõimekas elama
lükkama eemale
lükkama sisse
aga mitte tõmbama
jätma
kuduma võrku
ja armastust

kõik


*


organiseeritud valu ja organiseerimata tunded
jõhkrus, millele ei saa nime andamis tuleb kuskilt mu enda seest
mis tabab nagu kliimamuutus kogu maailma
'kaasklienditeenindaja pilk
ahmitukorda ma võin rääkida
inimestest, kes võib-olla hoolivad minust? 
koertest parkides, suuretest kirjudest lehtedest sügisest, sarvedest, hermesest, sellest, et nad on pagana persesagakesmeistpoleks - ütleb mulle isa

kesmeisteipeaks nutma
kõnnin munakivistatud rada pidi 
sinna, kus olin kevadel õnnelik
sinna, kus tundus hetkeks paigal olevat
ainult teda ei ole
tema on ära
nii nagu minagi olen ära
eioletööleiolekoduseiolekuskil
levikas punane vein 
peaaegu kogu pudel
jõhkralt naerev jumal
tema sõber, kelle vastu iga mõne aja tagant toksan jalga
surnud lind rannas unistused, millest võiks loobuda
aga ei või
hallid majad, jõhkrad kollased lehed
uni
naba tiirleb kõhus

tiirleb nii tugevaltet see surub mind vastu pargipinki
kabel, kalmistu, surevad, surevad, surevad
ei surnud uni
vennanaise ja minu ühine sõbranna 

ilu ma pigistan tema kätt
nii nagu ei oleks iialgi
ahmistenüüüdikka usun, et pigistan 
ta räägib üksikasjalikult jõgedest, majadest, 
aga mitte meist

ta ütleb, et igatseb taga isa 
ütleb, et ma pean selle ära lõpetam
ama ei oskama lähen samal õhtul jooma ja suudlema ja naerma 
aga tegelikult ma ei ole seal mitte kunagi

ma olen kogu aeg kuskil mujal

ja see teeb kõigileka minule endale piinavalt haiget
"kas ta oli tegeikult ka olemas?"
"jaa..."

Kommentaare ei ole: