Kirjutamine ja "Nuga"

Kirjutamine on minu jaoks sama valus ja sama ahastamaajav, nagu kõik muugi, mis on tähtis. Perekond näiteks. Isa näiteks. Vanaema. Vanatädi keset  Lasnamäe metslust, keset oma nõudlikkust, kus ta eeldab, et ma tulen ja olen ja teen. Ma ei tule. Ma ei tee, kui ma ei näe vajadust. Kõige vähem näen ma vajadust siis, kui inimesed minule näkku kargavad. Minu perekonda mõttetuks nimetavad, minu kirjutamist samamoodi. Siis ma lihtsalt lähen ära. Kui nad mind süüdistavad selles, et ma ei tule, kuigi peaksin. Miks ma peaksin tulema? Nägema? Tegema, kui lõpuks olen ma mustmiljon asjas süüdi ja kui mina ei ole, siis on mu surnud ema või vanaema. Kes neid kaitseb? Mitte keegi. Surnuid ei kaitse ükski minu sõna piisavalt. 

Vahel on kirjutamine veelgi hullem kui kõik muu kokku. Inimesed. Täpsus, samas mingisugune paaniline vajadus võtta üle sõna-lause-konstruktsioon, võtta üle inimeste olemus, selliselt nagu ta räägib või kirjutab. Selliselt nagu ta hetkeks maailma mõistab. Jah, see on see, mida ma tegelikult uurima lähen - võtan fotoka selga, panen jalga kirsad ja lähen. Nii nagu minnakse jahile. Peas tuksleb komakoht, aga mina, mina panen komakoha asemel nohid, sohid, eksid, keksid, kogu maailma kõige ebareaalsema ja ilusama jutumasina. Mina olen korraga eksinud ja armastatud naine, kaitseingel ja kohtumõistja. Kuulaja, kes annab teada, et ta hoolib. See on hea tunne. Ma ei tohi seda ära unustada.

Kasvades võib mõndagi olulist, mis muidu täitsa plaanis oli, unustama hakata. Mugavustuda. 

Nuga

J ootas mind tookord bussipeatuses, tema tagataskus tõmbles vanaisalt saadud kotkapeaga puss. J oli alati õnnelik, kui ta seda katsuda sai, midagi kummalist ja hiirvaikset puges tema sisse, ilma et ta oleks viitsinud mõelda, mida teised tema kõrval pidid nägema. Poissi, kelle kullipilk oli suunatud äärmise sorakusega terariistale ja kelle paremas käes tõmbles instinktiivselt lisaks noale veel nimeta sõrm. 

Ma astusin ta juurde ja alustasin.

"Noh, kas sa nagu ei karda, et see võib jama kaasa tuua."

"Mis?"

"Nuga, sa piidled seda alati külmadel ja pimedatel õhtutel Lasnamäelt kesklinna sõites, nagu aitaks see midagi."

"Nuga?"

"Jaa..."

Poiss ohkas. Käremustad silmad pilgutasid end ja vidutusid kaunite ripsmete all, mis aina süvenesid ja süvenesid ja süvenesid - saades oma loomule juurde midagi karakteriliselt ingellikku, kui nad kõik tema ümber poleks näinud poisi jõhkraid süsimusti riideid, süsimusti juukseid ja seda jubedat noapiidlemist, vaid oleks näinud ka midagi tema silmade ja laugude vahepeal, siis, siis oleks nad ilmselt aru saanud, mida tähendab vanaisa nuga. 

"Kas sa tead, Mari, et vanaisa tappis sellega viimase sea oma farmis."

Ei, loomulikult ma ei teadnud. 

"See oli päris imelik tapmine, sest see on pagana väike nuga."

"Ja sa piidled nuga, millega tapeti viimane siga."

"Jah..."

"Miks?"

"Ma ei tea. Mida vanemaks taat jäi, seda enam rääkis ta mulle sigadest ja kanadest ja vanaemast. Ja siis ta ütles, et mul võiks kaa olla."

"Misasi? Farm või?"

Poiss tuksles pisut augulise bussipeatusepingi peal ja vaatas mulle siravate häältega otsa. 

"Misasi... Misasi... Misasi..." kohmas ta omaette, vaatas mind ja kohmas veel kord. "armastus..." ütles ta peaaegu torisedes, nagu vana mees. Ilmselt rääkis ta nagu vanaisa. 

Tädi pingil, kes äsja teda kartnud oli, vaatas natuke etteheitvalt mulle otsa. Talle hakkas J meeldima, kohe väga meeldima. Nüüd nägi ta potensiaali. Mina üritasin peaaegu paaniliselt Jst mööda vaadata. See oligi tema reliikvia. Sinna sisse oli pandud kogu armastus, mida ta teadis sellisel kujul. 

"Miks armastus?"

"Lihtsalt - vanaisa armastas vanaema, kodu ja sigu. Armastas!!!"

J pöördus minu poole. 

"Mida sina armastad? Millest sina unistad?"

Samahästi oleks ta võinud mulle sellesama kotkapeaga noa kurku torgata, aga näe, ei torganud.