Surmast depressantideni

Tegelikult on mul uut madratsit vaja. Elu pole just suuremasi, vana madratsiga. Tänane päev sain aru, kuidas ma paaniliselt tahan kogu aeg tööd teha, kirjutada, kirjutada, kirjutada, uurida, uurida, uurida. Tegus ja armas ja nähtav olla. Hommik pani mind üle pika aja koristama, kell kuus läks uni, kella seitsmeni ma tegin näo, et ma otsin seda taga, lumivalge elektrit kehast eemaldava tekiga, mis ei lase tegelikult päeval magada. Vahel on mul selle all jõlesoe ka. Nahk narmendab soojust välja nii kaua kuni terve ilm on seda täis.

Elu on napakas, idealistlik, aus, valus, vahe.

Inimesi tahaks mõtlema panna ikka. Tegutsema, arutlema, julgema, tahtma, liikuma selle suunas, mis õige. A misse õige on? Tegelikult tähendab see korralikku maha istumist ja asjade lahti mõtlemist. Täna Kehras. On mul tõesti mingid napakad tunded või armid või kedagi. Täna oli isegi see tunne, et mind oli oodatud kõigi mu lollustega. Ja öelda, et ma rumal ei ole, on vale. Ajakirjanik on alati pisut rumal, muidu ta ei saaks ei kirjutatud, loetud ega mõistetud kõike teda ümbritsevat.

Või noh, vahendatud. Oledki valge leht, kes astub ligi, saab teada ja ehk saab isegi haiget.

Imelik, kui tugevasti võib kõike teada saada, alates eesnimest lõpetades lähedusega iseenda surmale. Surm tuleb nagunii, tuleb teravdatud tähelepanuga tuppa, laskub otsekui vanainimene minule nii lähedale, kui saab. Ütleb rahulikult: "A su ema suri ka, kolmekümneviieselt. Missa arvad, et pääsed? Ei pääse sa keskit. Pääsemine on lootusetu."

"Noh, kui pääsen, siis pääsen, kui ei, siis ei. Elu on juba selline, kallis Surm, et nagunii ei pääse. Kogu eksistents laamendab, teeb haiget, surub vastu maad. Täna hommikul unustasin kolm kanamuna elektripliidale keema. Ise jooksin rongi peale, millest olin kümme minutit hiljem teadlik, kui ta Kehra poole lahkus. Surm, kas sina  oled vahel hilinenud?"

"Mõni arvab, et ma olen kogu tema elu kohal, ta lihtsalt lakkab ühel päeval nägemast elu. Ja, siis, olen ma kogu aeg kohal. Ehkki ta sõbrad usuvad, et olen igati hilinenud. Ta ise ehk ka."

*
Kassa tead, kui kummaline on varju vaadata, mis rehmab ennast ühest tänavalambist ja bussiliikumisest teise, sa muudkui kasvad ja kasvad ja kasvad mu vari, kuni kaod ja kaod ja kaod, mu vari. Seest kisub külma vinet välja, inimesed paanitsevad, hirm, ahastus, kõik muudkui lendab taeva poole ja sealt mööda. Mõnikord ma küsin ja mitte puhtast õelusest, mu vari, et kas sa oledki ainus, mis minule tõendab mind, mitte mu juuksed, mitte mu seebist krobeliseks läind käed, vaid sina, mu vari, sinu teravus ja sinuoidsus, päike võib mind puudutades luua uue, jõhkra, lausa valusa varju, mis ongi palju lühem ja valusam, kui mu päriskeha. Inimene olla on rabe.

Minul on olla rabe.

Mida ma tahan?

Aafrikat.

*
Väike Printsess helistab end hulluks. Ma alati ei suuda kuulda. Aga ma püüan.

*

Mis juhtub kui antideprekaid viinaga kahasse juua. Kurat seda teab. Äkki kohtume paralleelreaalsusega, kus Joy Divison mängib pilli ja lahendab inimeseks olemise mõistatust. Ian Curtis loeb aga romantikuid pingsalt ette ja õgib naabritädi tablette sõbraga, sureb kahekümneviieselt epilepsiahoogudest tüdides poomisse, endapoomisse. Loomisse, endamüüdi loomisse. Armastus kisub meid laiali igati, ja paneb jällegi kokku, kui... on, mida kokku panna.