Mart Kangro etendus "Samm lähemale" hämmastas mind. Kangro hämmastab mind alati või oleks õigem öelda kisub alasti. Mind. Isikut. Inimest. Olemist. Olejat. Kadumist. Kadujat.
Siiani on meeles treenitud keha, intensiivse pilguga mees, keset Kanuti Gildi saali, püüdlemas publikusse küsimustega, mis tunduvad sama jaburad, kui ka õiged. Oli see "Talk to Me" või oli see midagi muud. Ma enam ei tea, ei oska öelda. Sellised sõnad ja arvamised on, nagu nad on. Kihelust tekitavad - kui laval olev isik küsib, et kas tema liigutused on piisavalt head, siis paneb see mõtlema küll. Inimesed ei saa ju öelda. Nendel on see võimatus kaasa mängida, muul moel, kui naerdes, et jah, et ei, et ja kolm punkti. Punktid summeeruvad hullumeelsuseks.
Kangro ongi selline. Küsides, et kas see jalalüke, see jooks, see vaade, see preesenslikkus, muul moel ma seda nimetada ei oska, see praeguseshetkes olek, et kas see loeb mulle kui vaatajale. See loeb lausa kummitavalt, valusalt, niimoodi, et tahaks tõusta ja öelda, karjuda, paluda, anuda, et loeb küll. Aga loeb küll, ei ole piisavalt hea.
Etendusest No99s. Umbes sama tunde tekitavad need poisid seal laval - tuhisedes ringi isiklike nimedega, kingitustega, millele tekib suurem tähendusväli, kui tohiks, kui peaks. Mina armastan kingitusi, mulle meeldivad nad absoluutsetena, kohalolevatena, reaalsetena, koguaegsetena. Armastan rohkem, kui ma tahaks. Armastan, kui sõber kingib oma kampsuni mulle. See on suurem kingitus, kui raamat või mõni muu nii öelda suurema väärtusega asi. Riided on osa endast, mida ära anda, millega teist inimest enda kõrval märgistada. Ta läheb sinu pluusiga välja, ta on nagu sina. Hetkeks pole teil kahel mitte mingit vahet. Te kuulute kokku. See on hea tunne, et vähemasti niimoodi, riideliselt olen ma kellegi oma, kellegi moodi. Laval toimuvaga on umbes samamoodi.
Need mõtted on kõik natuke nagu minu omad. Eriti see viimane mõte. Etenduse esimeses osas, kus Markus Dvinjanov teeb kingituse, või laseb teha kingituse. Enda ellujätmise. Hirmus mõte natuke, aga eks see olegi palve. Pole ju palveta midagi siin maailmas teha. Palve valutab südant ja lõhkudes seda kildudeks teeb meie olemist nähtavamaks. Palve, et kuidas võiks maailm olla teisiti, kas ta võiks olla ilma minu olemasoluta teisiti. Võib-olla tõesti.
Samm sammult lähen ma enda poole. Hirmu poole. Alastuse poole. Segaduse poole. Samm sammult lõikavad poisid kinkides kinke lahti ebamugavustunnet, et kõik kingitused pole need, mida oleks oodanud. Ja mõned on palju enamat, kui oleks oodanud. Võib-olla tuleks teha seltskonnamäng pealkirjaks: "Mida sa mulle kingiksid? Mida ma sulle kingiksin?" Just niimoodi, nagu nemad seal seda mängisid. Kaheksakesi kehasid ja mõtteid väljendades. Oodates eelarvamustevabas maailmas olemis, seda, et ma ka mõtlema hakkaks, et mida ma kingiks. Parim kink minule on jooneline pehmekaaneline kirjutusplokk, ilma spiraalita, a5 formaadis. Milleks? No te ju teate milleks. Teine hea kink on kohalolu, seismine minuga samas ruumis ja küsimine, et kuidas sa, et kuidas me, et kas me saame üksteisest aru. Vajadustest. Mitte alati. Mitte kunagi oleks täpsem väljend. Püüame, ahastamaajavalt, kogu aeg, terve aeg, katkine aeg, nüüdne aeg, eilne aeg. Aga taevas appi, teisiti me ei või!
Noor tüdruk, võib-olla kuus aastat minust noorem, küsib minult, et miks ma kirjutasin selle artikli, et miks ma kirjutasin selle algusega artikli, kus ma kirjeldan raamatumüüja igapäevaelu. Ma oleks võinud ükskõik, mis kultuuriinimest kirjeldada. Elu on see ikka. Jaa. Minu praegunegi elu on elu. Banaalselt igapäevane ja ilus. Ehmatavalt kohalolev elu. Mina tegin ka kingituse. Ma rääkisin millestki, millest tuleb rääkida. Mitte kogu aeg, aga tuleb. Inimesed peavad suutma endast välja näha. Mina pean suutma kõvakaanelisse vihikusse kirjutada. Ruudulisse ka pealekauba. Pean. Elu on selline. Maailm on selline. Teisiti ei saa.
Tüdruk küsib minult, et kas ma kirjutasin artikli sellepärast, et see on ebaõiglane, et inimesed saavad väikest palka. On jah ebaõiglane. Kui naine vaatab mind pea ahastades ja räägib, et lisaks veele tema keldris, on ka tema palk nii väike, et vaevu hinge sees hoiab, siis tahaks ma karjuda. Aga hoiab ju sees, ütleb minus väike vaikne uss.
Ma käisin uurimistööl Kehras, Põrgupõhjas. Seal on ühise veevärgitöödega jamad. Ümber seletamiseks on minu blogi liiga kunstipõhine. See, kuidas veenaine, kellel on probleeme veega, naeris välja koostöö, ajas hirmu nahka. Isegi mu artikkel oli õudne. Vinged elanikud ongi koos. Aga kuidas me tegelikult saame koos olla. Kas tõesti ainult varanduslikust osapoolest-kaalust lähtudes.
Laur Kaunissaare juhatas etenduse sellega sisse, et teavitas, et maailmas on olemas globaalne keskklass, et tõenäosus, et Kalamaja vinge elanik teab mõne Shanghai vinge linnaosa vinget elanikku on palju suurem, kui et ta teab Koplis elavat inimest. Tõepoolest.
Aga tagasi etenduse juurde.
Kuidas me saame etenduses olla? Simeoni Sundja lennutatakse lakke, ta ise lendab, ta ise vajutab nupule, ta ise tekitab hirmu ja ahastuse grimassi minus. Kas te teate, mis tunne on näha poissi, keda kõik paremale ja vasemale tõmbavad-lükkavad, aga kellele ei tohi appi minna? Vastik tunne on. Hirmus tunne on. Õudne on. Ainus päästja on teadmine, et ta ise vajutas nupule, ta ise tahtis teada, mis temaga konksu otsas tehakse. See vist ongi elu. See vist ongi risk, see vist ongi võimalus läbi kukkuda või kukutatud olla või lennutatud olla või tantsutatud olla. Kui Simeoni ennast nupust alla vajutab, tahan ma ka oksendada. Ta vaarub tagasi oma kohale. Ja minul on hirmus. Endiselt. Praegugi.
Kõige ilusam on etenduse lõpus suits, moodustades mõtte ja küsimuse minu kohta.
Kõige kummalisem on etenduse sees tantsule palumine. Jälle tekib minus plaaniliselt lapsik tunne, et ma peaks kuhugi kellegi juurde mingil moel kuuluma. Mind tantsule ei võeta. Minu kõrval olev tool jääb ainsana tühjaks suures saalis, ka koridoris. Korraga tahtmatult viirastub mulle pilt emast kaheksakümnendate alguses, noor naine rohelises mantlis, naeratamas otse päikselisse fotoaparaati, käes sinilillekimp. Nagu mina, ainult et teistmoodi, mina olen rohkem isasse. Äkki on mul tunne, et olen endaga etendusele kaasa võtnud. Surnuid on kerge kaasa võtta. Nad on kogu aeg kaasas, vahel nad aktiveeruvad, avastavad, et näe Katrina Helstein polegi neid tükk aega külastanud või näinud või neist mõelnud.
Ei ole jah.
Vat kui alasti üks etendus võib võtta.
1 kommentaar:
Aitäh sõnastamast.
Postita kommentaar