Vene ja eesti kirjandus Eestimaal on mõlemad teineteise suhtes, vähemasti Anneli Mihkelevi Nüpli ettekande tähenduses perifeersed. Ja ma ei ole üldse kindel, et kas see tegelikult vastab reaalsele olukorrale. Filimonovist kirjutatakse-räägitakse, teda loetakse. Ühesõnaga ta on tõlgitud eesti keelde.Andrei Ivanovist ka muide. Jelena Skulskajast räägitakse ka. Ja arvestades Igor Kotjuhi võimast tõlkimismaaniat ja luulearmastust ja üldse eesti kirjandusest vaimustumist, siis vene keelde on meid ka päris kõvasti tõlgitud. Ikka "Eesti disain", ikka "Eesti disain".
Ivanovi muide ei peeta eesti omaks, või tuleks rõhutada, et ta ise peab oma mentaalseks kodumaaks vene kirjandust, ta ei suhestu eesti kirjandusega oma tekstideks, ehkki mina vaidleks sellele küll vastu ja mitte vähe. Juba see viis, kuidas Andrei Hvostov nimetab selle aasta aprilli-mai Vikerkaare kriitikarubriigis Ivanovi dissidentlikuks kirjanikuks, paneb mõtlema, kui palju mittemeie Ivanov on. Minu jaoks suhestub meie kirjandus nende inimestega, kes kirjutavad meie riigist, meie maast, omaenda vaatenurga alt.
Seega ka kriitiline suluseisulik "Harbini liblikad" - mis räägib Eesti vabariigist kahekümnendatest 1939. aastani, on minu jaoks eesti kirjandus. Selles puudub see ruske ja tähelepanuvääriv iha tagasi minna ja näha, et kõik oli ilusam, nii nagu see on Jaan Krossil. Vaesed? Neid ei ole. Rikkad? Neid ei ole. Jaan Krossil. Aatelised inimesed on. Hirmuäratav oli Harbini liblikaid lugeda märtsis, Krimmi sündmuste taustal, teadlik olles sellest, kui vähe inimestel on kõike seda, mis neil võiks olla. Viibides ise sootsiumi ülemises alamhierarhias, meenutades oma loomult Boriss Rebrovi. Selleks muide ei pea olema venelane, et tunda ennast emigrandina, samal ajal ei pea olema ka riigivastane, et väljendada selgelt ebamugavustunnet teatud asjade suhtes.
Järelikult - tahes või tahtmata suhestub Ivanovi kirjandus eesti kirjandusega, ta avab Eestimaad uue nurga alt, venekeelselt, venelastest, aga siiski minu jaoks ka kirjanduslikus plaanis eesti kirjandusena. Harbini liblikaid lugedes ei teki tunnet, et ta tahaks tagasi midagi, mida nimetatakse impeeriumiks. Sama ka "Peotäis põrmu" lugedes. Reaaliat on väga sügavalt ja tunnetuslikult edasi antud. Tallinn. Eesti. Mida veel nimetada eesti kirjanduseks, eesti-vene kirjanduseks, kui mitte meid ümbritsevate reaaliate sündmustega seotult Eestimaaks ümberrääkimist. Ja miks see peaks korda minema, et enamus kirjeldatavaid inimesi on ikkagi venelased? Nad on osa Eesti riigist varsti juba üle 50-60 aasta. Nii hirmuäratav, kui see ka poleks, on nad minu jaoks eestimaalased-eestlased. Ka Andrei Ivanov on seda, kuigi ta ei räägi eesti keelt. Aga tema tekstid räägivad muuseas ka eesti keelt.
Mõtlemapanevaks osutus Sveta Grigorjeva liigitamine. Eestlane? Venelane? Ma nüüd täpselt aru ei saa. Ingrid-Staub Velbaum arvas Sveta Grigorjeva olevat poosivenelase. Grigorjeva on alustanud eesti keeles ja ta ei kavatsegi tõenäoliselt kunagi päriselt vene keelele üle minna, ehkki mõned tekstid võivad olla loodud ka vene keeles. Minu jaoks ongi ta see murdepunkt, see anti-dialoogi kehastus kahe erineva inimrühma vahel. Kõige paremini väljendub see tema enda esimeses tantsulavastuses, mis toimus Kanuti gildis 2012 oktoobris. Kaks väravat. Kaks meeskonda - eestlased ja venelased, keskel Sveta Grigorjeva, keda pekstakse jalgpalliga mõlemalt poolt. Tundub ta teile ohvrina?
Pluss veel mõlema poole etteheited tema vene päritolule ja eesti päritolule. Ühtede meelest on ta okupant, teiste meelest on ta fašist. Dialoogi ei toimu, võitlus toimub. Selles mõttes on Sveta Grigorjeva üks hirmuäratavamaid luuletajaid-tantsijaid. Ta rõhutab oma olemasoluga dialoogipuudust, ja kui Hasso Krull viitab Grigorjeva mitmehäälsusele, siis kas see mitte ei tähenda seda, et temas ongi kõik need hääled päriselt korraga sees. Jürgen Rooste on mulle eravestluses öelnud, et Grigorjeva armastab ausust. See on hirmuäratav, kui palju ta seda armastab. Temast on seetõttu minul väga raske kirjutada. Ma jään krampi teda kaema ja sõnagi ei tule suust.
Sest ausalt öeldes on päris raske kirjutada sellest, kuidas inimene peabki laveerima nii eestlaste kui venelaste vahel, ellu jääda püüdes, tundes end mõlemas kohas võõrana. Natuke nagu Andrei Ivanov. Sellegipoolest - täiesti grigorjevalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar