06 juuni 2014

Mees ja naine räägivad kohvikus

Nad said vahel kokku kohvikus, mis lõhnas pirukate ja hubasuse järele. Ta oli pikka kasvu õlgkollaste juuste ja ilusa naeratusega, mida ei saanud mitte millegi taha peita, selle soojus voolas temast läbi põselohkude välja. Mees. Ta oli kõhn imeilusate käte ja suurte silmadega naine, kelle hingestatud olekus tõmbas kõik ligi. Mehel olid hallid silmad, tüdrukul valged käed. Mees ütles kolm sõna, naine vadistas terved read kokku, käed tõusid ja langesid. Umbes nagu see vaikne muusika, mis neid ümbritses. Endasse peitis. Naine rääkis armastusest hobusõidu vastu. Mees noogutas.
"Ratsuta minuga ka," mõtles ta, aga loomulikult jättis ütlemata.
Naine rääkis lastest. Mitte enda omadest.
"Saame meie ka," mõtles mees, aga loomulikult jättis ütlemata.
Naine rääkis jalutuskäikudest mere äärde ja tagasi.
"Jalutame meie ka," mõtles mees.
Naine rääkis heast raamatust. Mees tahtis ka rääkida, aga ei tulnud välja.
"Saame veel kokku, sinuga on nii hea rääkida," ütles naine. Ja nad said ja mees mõtles alati neidsamu mõtteid omaette.

Kommentaare ei ole: