Hooti tundub kõik okei. Mina ka. Ja siis tuleb see veider massiline mõttekonstruktsioonide langemine endasse või endaks. Loomad, inimesed, hingamine, tunne, mis irdub läbi naha minust väljapoole. Ära karda. Kõik inimeseks tegev mõjub lõpuks üsna ennastsalgavalt ja kõikjalolevalt. Ära karda. Hunnitu naeratus suul tabab kõige hullemaidki olendeid, tabab, et nad suudaks maailma paremaks mõelda. Nädal aega vaikust - sellist elevat ja endasselangevat võib-olla ebanormaalsetki. Enese leidmine. Murekastis üks kabel ja veel mõned ristid, mida ei oleks oodata osanud. Ammu see oli kui ma pidasin ennast olulisemaks, kui minu surnuid. Väga ammu. Tõenäoliselt pole mul praegu enam asja selle tüdrukuga tollest ajast. Tollest hirmsast ja ilusast ja valusast ajast, kui ma kasvatasin endale tiivad ja lõikasin need niisama suure kõrinaga lahti oma õlgadest. Verd tuli. Ei saa öelda, et vähe. Ei saa öelda, et palju. Seda jubedat verd, mis tuleb, kui sa ei saa lennata ja kui valge värv kohtub sinuga, sinu verega, sinu lõhnaga. Verd tuli. Verd, valu ja ahastust.
Hooti tundub kõik korras. Hooti lõikub kõik nähtavaks. Ka see, mis ei olnud plaanis nähtavaks tulema, tuleb. Tuleb nagu see vana koll sealt kodu tualetist, rooja seest või surnud ema toast, hõljub kohale ja ei jäta minu magavat memme rahule. Hõljub kohale ja ei anna mulle und. Hõljub kohale ja sunnib mind lõikama oma tiivad seljast, et temal oleks kohta ja aega ja ruumi. Kõik need toredad inimlikkused, millele tahaks nime ja otsustavust anda. Ei anna. Vaikid. Ei oota. Vaikid. Vaatad ainult seda va psühholoogilist testi ja näed oma probleemide nurgas kalmistut. Ema, vanaema, kabelit. Surnuid, kes annavad hetkeks vabaduse, olla täiesti täiesti täiesti üksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar