25 juuni 2014

Vastutustundlik lugemine? Teadmine? Kogemine?

Tegelikult pani mind kõige rohkem mõtlema Nüplist Kadri Naanu ettekanne M. NourbeSe Philipi luulekogust "Zong!" - laul? laevanimi? Seni kuni ma seda lahti pole kirjutanud ei või keegi teada, mis see Zong tegelikult on. Või noh, praeguseks võib juba oletada, et mis see on.

Tõenäoliselt ei oleta keegi meist ka, miks see luulekogu koosneb ainult viie sajast erinevast sõnast. Rohkem pole justkui antud. Niih. Meie lünk, meie rääkimatus, meie kirjeldamatus. See on sama ogar kui nali kliendist, kes tuleb raamatupoodi, et osta Anne Franki järgmine päevik, kliendist, kes ei tea, millest raamat tegelikult  rääkis. Ja kas me saame talle ette heita, et ta ei tea. Aga kas meie saame nautida luulekogu eelteadmiseta, et too seal rääkis orjalaevast, kust visati elusaid inimesi välja ja mis läks maksma kindlustusfirmadele roppu raha ja tegi laeva valged omanikud rikkaks. Polnud inimest, polnud probleemi. Mitte et see va sadism aja jooksul paremaks oleks läinud. Oli Vorkuta? Oli probleem? Kas see lünga täitmine tähendab sisuliselt meie teadvuse täitmist teadmise või kogemusega ja luule mõtestamist?

Võib-olla just see teebki probleemi tajumise tugevaks, ennastunustavaks, kohalolevaks. Kui me teame, kui me suudame luuletuse konteksti panna. Sofi Oksanen on kurtnud ühel konverentsil, kuidas tema tekstid muutuvad ameeriklaste retseptsioonis (mis seal salata ka soomlaste omas) gootiromaaniks. "Puhastus" on midagi, mis juhtub mõnes kehvas Grimmide muinasjutus, päriselt pole seda kunagi toimunud. Päriselt oli alati olemas miilits või politsei, kellele helistada, et pääseda Vorkutast?

Vallo Kepp arvas orjalaeva luulekogu olevat silmakirjaliku, kogu mälukirjanduse kaasa arvatud. Selles on olemas teatud kannatuste mitmetahulisus või õigemini tahumatu ühekülgsus. Miks te muidu loete nii võimsalt Hitleriaanat? Mis meil siin kõige paremini müüb? Ikka see va "Ta on tagasi". Miks meile meeldib lugeda surmast või seda ette kujutada? Miks meile meeldib Anne Frank?

Igal juhul jääb ikkagi alles küsimus, et lugeja peab olema vastutustundlik, kui ta tunneb mõnu/rõõmu/kirjanduslikku naudingut "Puhastusest", Anne Franki päevikust või luulekogust pealkirjaga "Zong!". Kuidas on vastutustunne üldse seotud naudinguga? Kuidas on eelteadmised või teadmised üldse seotud sellega, et me võtame midagi vastu ja tunnetame olukorra kriitilisust või täpsust või tähendusrikkust? Vallo Kepp on lugejana minu jaoks arbujaliku maailma tunnetaja ja tunnistaja, see, kes nendib, et on lugenud Liina Tammistet või ka Sveta Grigorjevat, aga ei arva nondest kirjandusteadlase tähenduses midagi. Talle meeldib siuelda Uku Masingu mitmetahulistes maailmades. Seega see on teistmoodi reaalsuse ootus ja nägemus luulest, kui võib-olla Kadri Naanul või minul.

Valu peab ikka loominguga kaasas käima. Reaalne valu, muidu pole kirjutamisel mõtet. Minu meelest vähemasti. Aga kas see tähendab ka seda, et teatud asjadest ei saagi kirjutada, ilma et ise oleks kogenud? Ja teatud asjadest ei saa lugeda, ilma et teadvustaks endale tervet ajaloolist olukorda? Ja mis siis juhtub, kui me teadvustame endale orjandust terve ühiskonnaga, korraga? Kas siis saab olema vähem noori plikasid Nigeeriast Rootsi või Taani litsiks toimetatud tänapäeval?

Me ei või teada.

Kommentaare ei ole: