10 juuni 2014

Triikrauahirm

Üle pika aja koukisin toanurgast oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks kingitud triikraua ja rautasin tööpluusi. Ausalt ma sisuliselt ei kasuta triikrauda, aga korraga tuli vanaema meelde ja triikrauatamine kodus üheksakümnendatel. Kartsin natuke, kui pildistati, kartsin, et jätsin triikraua pistikusse ja kogu mu väike tuba on maha põlenud. Nondel kummalistel põlemishetkedel, kui mõtled, et mis kõik võib juhtuda, sest kõik võibki juhtuda, tuleb sisse ja välja hingata, tuleb ja siis hakkab see kõik mängima. Hakkab. Inimlik ja surelik olemine. Et pikemas plaanis, kasse on väga hull, kui ma kirjutan või loen või teen midagi. Ma ei tea. Tirisin selga musta tööpluusi ja mõtlesin, nii nagu inimesed ikka mõtlevad, et mis siis. Et kõik saab lõpuks ikka korda. Jõudsin koju ja ohsaimet ei olegi maha põlenud.

Töö juures lugesin ühele ilusale tüdrukule Marko Mägi luuletust Chanel nr viiest. Talle väga meeldis. Mulle ka väga meeldis. Ostis kohe luulekogu ära.


Kommentaare ei ole: