06 märts 2014

* * *

Kõhus keerab sellegipoolest. Meeltes keerab ka. Nagu lukuga keeraks mind lahti. Seal ma siis olen, oma pisikeses ubrikus ja tunnen, kuidas asjad lähevad aeglaselt paika ja elu tiirutab nagu mõni hull kotkas mu pää kohal ja mina tiirutan elu pää kohal nagu mõni hull haikala. Inimesed. See oli päris huvitav, kuidas mu sõber Ungarist küsis: kas ta on ka seda kõike väärt. Ma ei tea, kas keegi üldse on midagi väärt. Ma pole kunagi kellegi pärast eriti pingutanud. Lihtsalt mõnikord on nii, et ei tea ju. Mitte koerakakatki ei tea. Lihtsalt tead, et elama peab ja just niimoodi, aga aru ka ei saa, et miks ja kuidas. Ütleme nii, et küll aja jooksul kõik paika loksub. Meie või mina või inimeseks olemine üldse.

Kommentaare ei ole: