Ukraina taustal tahaks lihtsalt mõelda, et mis saab. Millise rongi või asjaga ma nüüd jälle sõidan või kuhu? Või kes sõidab. Pariisi raamatut lugedes sattus kätte John Reed, kellest Krista Kaer Kremli raamatust rääkides natuke nigu mainis. Eks ma ka siin väikestviisi John Reed. Ja eks meil ka siin vaikne ajastu juba mai tea, mis hetkest alates. Regent Philipi või Louis XIV ajal tuleb Eesti vabariik meelde, kõikide Kallase ja Ansipi jamadega.
Vaatad aknast välja ja tunned seda õõvastavat inimeseks olemise inkvisiitorlust. Tunned, kuidas see läbi naha kohale jõuab ja endasse haarab. Ja oled ise ka sellesse haaratuna, selleks saanud, selleks kasvanud. Tunned, et sa hoolid, kuigi sa ei oska veel täpselt välja näidata, et kuidas.
Kui sõber räägib, et ta ei saa oma emotsioonidest aru, et neid on liiga palju, et need on liiga teravad, et ta kaldub neisse kaduma ja ta ei saa aru, siis räägid talle naisest, kelle elu oligi üks lõputu emotsioon. Räägid talle temast. Alice Herz-Sommerist. Ütled, et ta on umbes nagu tema ainult, et selles pärisholokausti maailmas, kust on võimatu välja tulla põletamatult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar