21 märts 2014

Tööpäeva psühholoogia

Kadumisiha, tulemisiha, mõtlemisiha, hingamisiha - kõik ühtemoodi segased ja arusaamatud. Kõik ühtemoodi kinni seotud silmadega. Mina? Olen ma nendesse kõikidesse lõksu jäänud või on nad kõik minus lõksu jäänud ja nüüd puiklevad välja.

Vanad naised. Nad tõmbavad mind enda poole nii unes kui ilmsi, nad keerduvad oma hirmuga jääda rumalaks, tänapäeval on ju nii, et noor ütleb vanale, kuidas asjad on mitte vastupidi. Seal ta siis on ligi kaheksakend ja üsna valmis omadega, oma olemuselt üsna minu poole kaldu, ta ei pane isegi tähele, kuidas keegi teine otsib minuga koos raamatut, mida ma ei leia. Ja kolmas seletab kõrvikusse saali teisest otsast, et ta otsib Katrinat, sest Jacobsi kampaania asi tuleb sisse toksida. Keegi teine peale minu seda teha ei oska. Imelik lausa. See häirib, kui ma tean asju, mida teised ei tea. Aga pole hullu, varsti teavad kõik ja siis pole mind jällegi vaja nii kontsentreeritult ja kolme kohta korraga. Klienditeenindaja on selles mõttes üsna naljakas olla, sest nii kui sa lähed välja jalutama, siis otsivad sind üles kohe üles kõik inimesed, kes tahavad teada, kus mis asub. Oled vähegi avatumas meeleolus, kui kogu ilm sinu peale tormi jooksma kukub.

Igal juhul lõpetan vanatädile nõu andmisega, sest saadan kellegi teisele tädile raamatut otsima, aitan kellelgi kiiresti see Jacobsi värk sisse toksida ja olen lõpuks sealsamas, kus vanatädi on. Nõu tuleb anda, kuigi vanatädi on juba ammu ära otsustanud missugust raamatut talle vaja on. Me mõlemad teame seda ja arvestades tema väikest pensioni, siis piisab sellest raamatust rohkem kui küll. Muidugi pole raamatud temale endale, need on ta lapselapselapsele. Hirmsasti tuleb meelde koolilõpu kleit. Käisime papa ja Epustega terveid poode läbi, et mulle kleit saada, aga lõpuks ostsime ikka selle, mida kõige esimeses poes nägime. Kärtsroosa kahest osast koosneva ja väga kaugele nähtava põhikooli lõpukleidi. Aga kõikide teiste variantidega pidi enne kindlat otsust sina-peale saama või noh ei peale jõudma.

Ja ma nüüd ei saa aru, kas ma kiirgan ka mingist otsast seda, et otsin vanemat, kindlustatud, andekat naljakat ja toredat meest, kes viitsib minusuguse sinisukaga aega, elu ja armastust veeta ja ei jää elulõpuni seitsmeteistkümneseks ega oota, et ka mina jääks. Igal juhul eile juhtus üks isend mulle väga asjalikult seletama ümber, kuidas talle kohutavalt meeldib Kleist, aga tema tüdruksõber jättis ta maha ja võttis kurat Kleisti ka kaasa ja tundub, et seda va Kleisti ei ole ei eesti ega ka mõnes teises keeles, siis ta seletas ka üliasjalikult, miks peaks lugema ühte raamatut, kus kirjeldatakse seda, kuidas Laidoner ja Päts Eesti reetsid. Noh, umbes need inimesed, kes võivad meid siiani juhtida. Aga siis ta vaatas, kuidas ma teda vaatasin ja ehmatas natuke, sest ma ei olnud üldse selles meeleolus, et võtaks õige kätte ja kiruks neid va Pätse-Laidonere.

Ahjaa. Üks teine päev jooksis sisse vanaonu, kes teatas mulle, et tal on vaja bukletti selle haiguse kohta, millesse ta sureb. Noh, bukletti meil polnud. Tervise ABC oli. Tundub, et seda läheb mul varsti endal kodus vaja, et sellistest vägevatest vanameestest jutte kirjutada või üldse. Seisabki seal minu letis ja kõik haiguse eestipärased ja päratud nimed peas kinni ja mina omakorda otsin nagu hull seda raamatust taga.

"Ei, te ei pea üldse kuhugi minema, te saate siin ju ka lugeda," vastasin. Onu võttis luubi, istus maha ja luges.


Kommentaare ei ole: