16 märts 2014

Pulmakleitide poed Narva maanteel



Kui nad turnimispuude juures istusid, lõikas Elina ennast sisemaailmast välja. Tundus, et hetkeks oli ta eriline, valjastatud metsik hobune, keda keegi oli endale võtnud ja ära viinud, sellesse hetke. Ta oli tegelikult kogu aeg tahtnud olla Maanuse oma. Too aga küsis Elinalt:"Tead, miks kõik Tallinna ülikooli tüdrukud mehele tahavad minna? Oled sa kunagi mööda Narva maanteed käinud?"

See oli Elina lemmikmaantee. Eriti hästi mäletas ta oma magistritöö kirjutamist, kui ta mööda seda maanteed öösel kell kolm kodu poole läks, sest ülikoolis oli Wifi, aga kodus polnud. Lõpuks oli minek valmis ja magistritöö ka. Pooled asjad olid tegemata. Muidugi sai ta sellest aru, aga seda kirjutamiskindlust, mis Maanusel oli, temas polnud, temas oli suulise suhtlemise kindlus.

Seal nad siis istusid kuumas pargis, hoides Merlini-Ivo lapsi, kes lennutasid end taevasse ja langesid maa poole, nagu kolm ahvi painutuspuu otsas. Maanus oli Elinale lähemale nihkunud. Päike praadis nii painutuspuu otsas olevaid kui ka pargipingil istujaid. Maanus oli Riinaga tülli läinud enne seda, kui nad abiellusid ja nii nad rääkisid Elinaga kõikvõimalikel hetkedel sellest, kuidas tuli abielluda. Mees ei pannud tähele, kuidas tema tülisid naistega kõrvalt nähti. See, et tal oli hunnik lisasuhteid, mis tekkisid vajadusest suhelda ja olla erinevate inimestega, ei tekitanud temas tunnet, et ta oleks vähem tahtnud Riinaga abielluda. Ja kõiki suhteid sai ära seletada üks oli hullu luuletajannaga, keda ta aitas kirjutama, teine oli lihtsalt ilus naabritüdruk, kes vajas abi teleka sisse vedamisel, kolmas oli veel midagi. See, et ta jõi, polnud tema jaoks probleem. See, et ta vajas kellegi lähedalolu, lihtsalt selleks, et ta sööks, oli põhiprobleem. Elina teadis seda. Ja korraga arvas Maanus, et kõik Tallinna ülikooli naisinimesed tahtsid abielluda.

Muidugi nad tahtsid abielluda Maanusega - ta oli nagu kõige ilusam postkaardimees.

"Ei tea."

"Teel sinu ülikooli on kõikjal pulmapoed."

 Aga Elina isegi ei mäletanud, kuidas ta nägi teed Tallinna ülikoolist koju. Seda nagu ei olnudki. Vähemasti seal ei olnud kunagi olnud tema jaoks pulmakleite. Ta mäletas seda erutust rahvusraamatukogus, kui miski tema uurimustööst jõudis tema meelteni ehk siis tegelikult tema sõnastuseni, aga pulmapoode nagu polnudki.

Elina kehitab õlgu. Jah, nad tahavad abielluda, aga mitte sellepärast. Elinagi tahtis abielluda postkaardipoisiga, kes oskas luuletusi kirjutada. Maanusel oli naljakas. Elinal oli kurb, sest ta teadis, et Maanus ei taha temaga tegelikult abielluda.

Eks see aeglane teineteise torkimine käiski niimoodi. Üks laps lendas peaaegu maha, aga ei kukkunud lõplikult.

"Tal tuleb see nagu lendoraval lendamine välja," kostis Maanus. Tuli jah. Või Maanusel luuletamine või Elinal enesehaletsus. Kõik olid omal moel virtuoosid.

*

Kommentaare ei ole: