Õnnetu ja õnnelik olemine. See on alati mingis mõttes teineteisele vasturääkiv ja kaasarääkiv tegevus. Kuidas olla igati õnnelik? Või igati õnnetu? Ma ka ei tea. Seal ma siis olen. Tuba on koristamata. Riided on pessu viimisel. Istun. Trükin endasse sõnu. Naabrimees klopib oma paganama tuhvleid ukse taga. Mina ei klopi midagi. Süda ka ei klopi. BBCis räägib keegi sellest, kuidas parandamatult südamehaige naine, sai endale palvetamise peale südame. Just, sai! Kelle või mille poole peaksin mina palvetama, et aru saada, kus ma parasjagu asun, ja mida oma elult tahan. Vinguda? Viriseda terve see elusolemise aeg, et miks ta mind ei armasta? Ükskõik, kes see ka ei oleks.
On ju mugav.
See on üks mugavamaid ja apetiitsemaid tegevusi üldse. Viimased kuus kuud ma vist muud nagu polekski teinud. Mina. Moi. Nagu mu nigeerlannast sõbranna armastaks selle peale öelda. Näeme ikka helgemat poolt asjas, vähemasti ei läinud sul selleks aega 7 aastat, et mõista olukorra piinlikku absurdsust. Õigemini olukorral polnud häda midagi, aga sinu ettekujutlusel oli paljutki. Inimene olla on täiesti maniakaalselt tobe. Sa näed alati enamat, kui sulle antakse, või loodad vähemasti. Ja pärast oled hirmus pettunud. Ega noh, me kõik oleme. Mitte ainult mina. Ja see moment - see heureka või välgulöök, keset pealage. Millest need muusad muidu sünnivad, kui peajumal Zeusist ja mälujumalannast? Ikka see teadmata, tundmata löök, mis lõhub kõik eelneva. Elus on niiviisi. Muidu on ka niiviisi.
Ja ta tuleb. Ta jõuab kohale ja mõjub omamoodi lohutamatult. Valusalt. Aga vajalikult. Inspireerivalt. Muidugi meeldib mulle armastus. Muidugi meeldib mulle armastusest kirjutada. Muidugi. Te ju teate mind. Kogu mu blogi on seda täis. Mind ja minu omamoodi egoistlikku endaavastuslikku reaalsust, mis peegeldab minu viisi inimestest rääkida. Hästi? Halvasti? Ma ei oska seda tegelikult öelda, et ma inimestest halvasti räägiks. Aga tõenäoliselt ma teen seda. Teen juba seepärast, et mul tuleb see karakteriloomisel igas mõttes kasuks.
Kehvasid lugusid, mis algavad natuke humoorikalt, natuke totakalt, natuke avameelseltki, on palju, on jõhkramal moel rohkem, kui me arvata oskame. Mees, kes läheb naisega peaaegu, et tülli sellepärast, et nende laps, kes tahab pissile, ei tohiks sattuda veelgi räpasemasse meeste WCsse kaubanduskeskuses, kui muidu. Mehe maniakaalne korra ja puhtusearmastus, naise maniakaalne mugavusearmastus, mis hetkeks trummeldab meie kõigi ajus.
Erinevused. Tead, vahel nad rikastavad, aga enamasti ajavad nad närvi, sest sa lihtsalt ei saa aru, kuidas su mees niimoodi suudab mõelda. Ja ta suudab. Tal on selleks vastavad meetodid, mõtted, analüüsioskused. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja lõpuks olete teineteise otsas nagu mõned peaaegu puremiseks valmis tehtud koerad. Ei taha, aga tahate küll. Tahate küll.
Ahjaa Varraku moodsas sarjas ilmus Elena Ferrante "Üksilduse päevad". Ilus tekst. Valus tekst. Alati kui ma selliseid loen, kerkib mu pähe, mu enda elu. Mida ma ikkagi tahan? Elu lõpuni oma väikest hullumeelset korterit pidada ja kirjutada või tahan ma elada täisväärtuslikku ja huvitavat elu? Ma ei ütleks, et teatud inimestega suhtlemine mõjuks minu elule halvasti või oleks olnud aja raiskamine. Lihtsalt ma tean, et ma ei ole see tüüp, kes suudaks öö otsa mõtiskleda selle üle, kas koma tuleb või jääb tulemata, kas keel peatub või jääb peatumata seal suu kõige keskmise osa peal. Ometi tuleb ta leida ja tööle panna enda kasuks, kui tahad olla päriselt kirjanik või luuletaja. Pisiasjad loevad. Olgu nad raamatupoes või eraelus. Kui su mees on sulle keset armumisepäevi öelnud, et ta ei taha sinuga koos olla ja kadunud paariks nädalaks ja jätnud su käed rüpes vaatama järgi, vaatama endasse, kas sa siis saad aru, et tegelikult tuleb uus mees otsida. Nii nagu see Elena Ferrante "Üksilduse päevades" toimib?
Ei tea.
Naljakas on veel see, et ma püüan nutta. Pisarad ei tule kuidagi silmadest välja. Mitte mitte mitte kuidagi. Kurb on, aga kuidagi optimistlikult kurb. Ma olen natuke targem, kui eile. Ja mul võivad tulla üksilduse päevad, aga mitte praegu. Mitte veel. Ma tean, et nendega annab veel natuke oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar