Mõnikord jõuadki sinnamaale, kus hommikud piirduvad lume vahtimisega või naabrinaise koera passimisega lumehunnikus, ikka tantsiskeleb sääl, täitsa üksi ja täitsa mõnusalt. Üle pika aja võtsin ühe prantsuse teoreetikugi kätte. Või noh, mis pika aja. Mõni aeg tagasi vibutasin oma mõtteis ette Guy Debordi. Teda on tore vibutada. Ärge te nüüd siin solvuma kippuge, et ma enamus oma postitusi varem või hiljem nähtamatuks teen teitele. Aga nii ta on. Poodi on jõudnud herr Maurice Blanchot "Kirjandus ja õigus surmale", kelle muu kui minu lemmiku Anti Saare tõlkes.
Mõnikord on niimoodi, et kirjandus justkui annaks vastuseid millelegi, ma ei ole siiani veel täpselt aru saanud millele. Lihtsalt loed ja loed ja jõuad enda pindmistest kihtidest enda sisemuseni. Psühholoogia on samasugune. Inimesed. Meie. Absoluudi sarnane elutunnetus, kus keegi tuleb ja kisub su nähtavaks, sõnaliselt. Blanchot ütleb küll, et keel, milles kirjutatakse, on umbisikuline, et see teeb kirjandusegi umbisikuliseks. Igal juhul annab kirjutamine tõe, mida me nii sageli oma elus taga otsime. Ta annab põhjuse, mis tavaliselt räägib tagajärgedest. Ta annab minu isa, kes mitte kunagi ei lakka otsimast ideaalset naist. Nagu ka minu, kes otsib samasugust kaaslast. See mees võib enda arust alati parimat väärt olla, aga ta ei oska kunagi oma hetkel tema kõrval viibivast kaaslasest kõike seda kõige paremat välja saada. Naine armastab siis, kui ta tunneb kindlust. Olgu see majanduslik, tulevikulik või mingisugune teistsugune kindlus. Ka seksuaalne tuleb lisada. Polegi praegu oluline, mis kindlus ta on.
Tõenäoliselt on mu isa väga paljud naised armastanud, sest ta suudab seda kindlustunnet vähemasti mõnda aega mängima panna, aga siis see lakkab, sest naine ei inspireeri teda enam. Siis läheb ja otsib ta uue naise, kellelt võtab ta jälle selle, mis tal vaja on. Ja see ei ole sageli seks, see on tähelepanu. K on täpselt samasugune, kui asja lähemalt vaadata. Ainult temal ei tule see äraminemine nii lihtsalt välja. Ta viib oma suhted sinnamaale, kus mõlemad osapooled saavad aru, et neil ei ole teineteisega miskit pihta hakata, ja et oleks mõistlik lahku minna. Tegelikult on mõlema osapoole taga see, et nad eraldi ei oska midagi pihta hakata endaga. Muidugi oskab K kirjutada ja oma eluga sel pinnal toime tulla, aga see teine elu - see, millest ta ka justkui unistab, pereelu, armuelu, kooselu, see tõmbub aina mustemaks harjumuste taustal. Minul on vastupidi, ma klammerdun inimestesse, ma ei oska oma ajaga midagi mõistlikku pihta hakata, muutun nende lummuses olemasolevaks, muidu mind pole, oleksin otsekui enda välja mõelnud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tajun oma üksindust, mis ei tule sellest, et inimesi minu ümber oleks vähe, vaid sellest, et olen oma unistused unarule jätnud. Et ma ei ole püüelnud sellesse umbisikulisse maailma, sellesse pärisüldistusse, kus nad sageli viibivad (räägime siis kirjanikest) keele kaudu. Urmas Vaino rääkis ühel raamatukoolitusel, kuidas talle ei meeldi "Minu"-sari, sest see on liiga mina-keskne, tõeline kirjanik kirjutab asjast, mitte endast. Nagu te näete on isegi mu blogi mittekirjandus just sel põhjusel, et ma ei oska asjast kirjutada.
Blanchot arvas asjast aga nõnda:
Kirjanik, keda - vähemalt Prantsusmaal - nimetatakse klassikuks, toob eneses ohvriks oma isikliku sõna, ent selleks, et anda hääl universaalsele.
(19)
See omakorda tähendab seda, et kirjanikul ei saa olla isiklikku olemist. Ta saabki eksisteerida ainult sõnana. Võib-olla see kehtib kõigi loojate puhul? Võib-olla tähendab see igavest mitteandumist sellele, mis teeb meist inimesed? Ma ei tea. K teatas mulle küll, et ta käitub nii eetiliselt, kui see talle võimalik on. Äkki tal polegi tegelikult seda mina, kes käituks eetiliselt. Äkki tal ongi see mittemina, millest omal heal ajal Ryunosuke Agutagawa ühes oma novellis kirjutas: kunstnik laseb tappa oma tütre, et see pildile jäädvustada, sest pärispõrgu on vaja jäädvustada pildile. Ja vat just sealt hakkab pihta hääl universaalsuses, mis on nii jõhker ja nii ilus, et võib kõrvakiled teistele häältele katki teha. Mõnes mõttes on sama lugu ju ka Sveta Grigorjeva luulega.
Ikkagi teeb haiget, kui keegi käitub kellegagi vähe öeldes halvasti. Olgu see veel sündimata või just sündinud laps või naine või teine mees. See, et inimestele meeldib olla ära kasutatud, ei tähenda seda, et me peaks neid ära kasutama. Isikliku elu ja tööelu vastuseis hakkas mängima ka B. S. Byatti romaanis "Lumm". Inimesed otsustasid sisuliselt, et neil pole muud elu, kui ainult kirjanduslik elu ja see viis omakorda hukuni, mida ei ole võimalik muul moel sõnastada kui valuna, mis läbib tervet elu. Mis kasu on kogu sellest kirjutamisest, olgu see kuitahes ilus, olgu see kuitahes hea, kui sa oled pärastpoole maailma kõige õnnetum mees? Naine? No, ma ka päriselt ei tea, mis kasu tast on.
Kirjutamine on eelkõige üksiolek. Tegelikult mitte ainult kirjutamine - igasugune loomine. Isa ehitusplatsil, alati meenub see kummaline, hädavajalik sõit loodavasse, milles kasvasin samamoodi üles, nagu mõni kasvab kuskil pagaritöökojas, mõni teine veel mõnes kohas. Kirjutamine. Näiliselt hädavajalik, tegelikult ainult loojale vajalik. Isa, kes kortsutab kulmu, kui seinad pole loodis, kui asjad ei ole nii nagu nad peavad. Aga ta ei vii mind kunagi kurssi sellega, mis tegelikult toimub ehitusplatsil. On tekstid, on ta ise ja on need inimesed, kes tekste loovad. Imelik lausa kui täpisteaduslikult nad kõik seda teevad: tekstid, ta ise ja need inimesed. Ta võtab mind kaasa, et mina saaks tema juures oma luules olla. Niimoodi on alati olnud. Oma mullis. Ta eeldab, et mul on kuhu minna, kus olla, kus jääda, sest ma olen juba 12aastaselt klassi kirjandusefanaatik, ma ei saa küll enamus tekstidest aru, aga nad tõmbavad mind endasse, nagu soo imeb inimkeha endasse. Ja jätab ta seejärel teistest asjadest eraldi. Vanaema eraldas end religioonis ja oma koduhoidmisoskustes. Kadus. Surma and, nagu Derrida selle kohta ütleks. Üldistavalt ja ka sisuliselt. Seal muutub mu roll, millekski muuks. Muutun minagi oma rollis kellekski muuks.
Lugemine on omamoodi surm, ajakadu, enda kaotamine süsteemidesse, mis pole mulle kunagi omased olnud, arvestades tausta. Lugemises ja kirjutamises saad olla üksi. Ja selles üksiolemises võtad võib-olla ka ühendust selle Kellegi või Millegagi, mis teeb universaalsust. Vähemasti herr Blanchot meelest teeb:
"Seal, kus ma olen üksi, seal mind pole, ei ole mitte kedagi, ent seal on umbisikulisus: väljaspoolsus kui miski, mis igasugusele isiklike suhete võimalusele eelneb, need keelab ja tühistab."
(lk 24)
Ehk seepärast suudavadki loojad aegajalt olla tõelised õuduslugude karakterid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar