Tõenäoliselt olen ma Alice´t Imedemaal ikka lugend. Aga nüüd üle lugedes tundub ta naljakas. Iga nurga pealt tuleb see eluline tunne sisse. Kusjuures täitsa eluline situatsioon ju, a miks sa sinna sisse pead minema, kust asju välja visatakse ja Hertsoginna järjepidevalt aevastab? ja laps nutab? ja siis muutub ta veel kõigele lisaks põrsaks? No ei ole ju sinu kohus sinna minna või miks sa pead istuma Märtsijänese ja Kübarsepa juurde, kes ei suuda teejoomisest loobuda, sest neil on härra Ajaga mingid lahendamata sotid sees. Ja seal nad siis on Unihiir, Märtsijänes ja Kübarsepp - konstantses kella kuue tee ajas.
(Mina näiteks magasin selle täna sõna otseses mõttes maha, kuigi mõtlesin, et äkki teen midagi kasulikku ka, aga jah, tegin ju, natuke kirjutasin, ehkki kõik mu kirjatükid kõlavad praegu kuidagi naeruväärselt masendavad ja ühehülbased, nagu nad kõlavad naeruväärsed ja ühehülbased, kui ma mõne meeldiva ja huvitava herriga tuttavaks saan, kirjeldan seda va olukorda riigis, nagu see oleks mõni lill, ja tead, mõni lill ongi mõni lill)
Elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar