Aju vastuvõtt on alati poolik või ülejooksik või ootamas. Ma püüan meenutada, millal ma viimati tundsin, et julgen olla. Raske on meenutada. Väga raske. Kirjutan, mõtlen, lõhun vaheseinu oleviku, mineviku ja võimaliku vahel. Neil tegelikult ei ole ju neid vaheseinu. Nagu inimene muutub sinu jaoks hoomatavaks teatud hetkedel ja teistel ta otsekui kaoks sinu käest või seest või mõlemast tundest. Jäädes aina kaugemaks ja kaugemaks, muutub ta sulle aina lähedasemaks. Selliselt mõjub füüsiline kaugus ja vahest ka mentaalne kaugus. Nii mõjuvad inimesed, kes ei tea mitte midagi reaalsusest ega selle kõikehõlmavusest. Need on need inimesed, kes teoreetiliselt loovad elu meie ümber ja kaotavad meie isiklikku olemist. Hirmsad inimesed, loovad inimesed. Vägivalgustatud inimesed, kellest tahaksin kirjutada ilusaid teravaid ja napakaid lugusid, aga ma ei tee seda. Istun ja loobun nende lugusid kirjutamast.
Jõerüüt tõmbab mu jalge alt oma tekstiga ja siis tuleb meelde tuvinaine, ikka va New Yorgiga seoses või homod San Antonioga seoses või jazz Professoriga seoses või kirjandusteadus millegi muuga seoses. Hää on, kui julged lugeda ja olla kirjutada ja olla. Hää on. Hirmu tuleks vähemaks võtta. Ettevõtmisi tuleks kitsendada ja ometi laiendada, nii nagu elu tuleks laiendada. Ma ei oska sulle päriselt ära seletada, mis minuga toimub. Äkki ei toimugi midagi. Äkki ma jälle valetan, vahin tõtt omaenda rumalusega. Ah, sa tahtsid mu raamat olla, mu armastatu ja äkki sa olidki, ma lihtsalt lasin sul minna või lükkasin sind eemale. Miks sa mind ei armastanud? Miks mina sind ei armastanud? Sest sa püüdsid mulle meeldida ja pidasid mind ilusaks, kuigi ma ise ei suuda ennast kuidagi Maiade jumalannana ette kujutada. Pole kunagi suutnud. Mina? Kes olen mina? Ilus väike naine.
Paljude väikeste naiste seas. Mina, kes ma usun, et maailm võiks olla õiglasem ja ilusam koht, ainult et selleks tuleks roppu moodi rohkem tööd teha, kui me praegu teeme. Jah, ma loen, loen Ivan Kratsevit. Mõtisklen meritokraatia üle ja siis kohati selle võimsa kuraasi üle, mida me kahekesti ei näe enam. Kuraasi üle, mis minuski võimutseb. Sveta nentis minuga koos, et see on see venelaste värk, nad hakkavad vastu, nad tunnevad, et neil on Eesti riigis võimalik vastu hakata, sest kuskil on keegi, kes neid kaitseb. Kas too annab siis neile midagi enamat, kui meie väike armas herr Rõivas? Ma ei ole sugugi kindel, et keegi kuskil üldse midagi enamat annab. Lahti kirjutet Berlusconi skandaal on sama tobe, kui Savisaargi. Mida me selliste peaministrite-linnapeadega teeme? Mida me üldse oma pisikeses riigis teeme? Lisaväärtusi? Põhiväärtusi? Vääratusi?
Tuvinaine. Tuvinaine. Tuvinaine.
Kratsevist hirmsamalt ja jõhkramalt meritokraatiat ikka annab kirjeldada. Ja muide hommikul vaatasin veel 1985. aasta vene filmi "Armastus ja tuvid", mis oma jantlikkuses jõudis sinna kohta, kus peaosaline teatas oma mehele: "Tead, see kõik, see kõik paneb mõtlema neetud kapitalistidele."
Mitte et mul midagi nende neetud kapitalistide või Adam Smithi vastu oleks. Vist väga ei ole, aga midagi siiski häirib. Võib-olla just see, millele hra Kratsev alltoodud artiklis ka vihjab: "Tegelikult on märksa valusam olla kaotaja ühiskonnas, kus sind sunnitakse pidevalt oma läbikukkumist enda süüks pidama, kui ühiskonnas, kus igaüks teab, et tõenäoliselt on süsteem see, mis sind on alt vedanud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar