Linnasõidud.
Poiss helistab - olen just just just tema peale mõelnud, nii nagu muuseas, et on üks selline, et talle võiks helistada, kui ma siin Tartus juba asun, aga ei. Helistab siis, kui ma Paidesse olen jõudnud. Helistab pärast lõunat empsiga. Hea poiss on. Selline, kes meenutab kõiki neid minu lapsepõlvekaaslasi, kellega ma puude otsas turnind olen. Mina räägin korteriostuplaanist. Et kolmkümmend juba, et isiklik tualettruum kuluks ära, et äkki annavad mulle ikka natuke laenu, isegi siis kui mu töökoht on selline, mitte kõige suurema palgaga, aga mis ma seal ikka, räägin, täitsa normaalne on.
Tahaks seda ka rääkida, et kodus on kõik korras. Ehkki vanem vend on suhteliselt endast väljas ja ega ma ka viimasel ajal suuremasi õnnelik ole. Punne täis ja segaduses, mis ei lõpegi vist otsa, aga pole hullu. Elus on veel palju tundeid, mis läbi tuleb teha, et selle va õige asjani jõuda. Tunded on head. Tolstoi kotipõhjas ja isa kodusest raamaturiiulist võetuna on ka hea. Vanem vend on ka hea, hoolimata sellest, et ta ennast kehvaks suhtlejaks peab ja mida kõike veel enda kohta arvab. Ta on tubli. Tehku mis tahab. Unustagu või läpakaid oma nõupidamisruumidesse maha, sõitku edasi-tagasi kakssada kilomeetrit. Olgu õnnetu. Olgu kohe väga õnnetu. Midagi minu vennas meenutab hullumeelset geeniust, kes pidevalt ennast üksindusse varjab. Ja segaduses on ta ka, kogu aeg kõikidest nendest ülinaiselikest olemisvariantidest. Mina lihtsalt kehitan selle kõige peale õlgu. Mu vaene Pierre "Sõjas ja rahus" õigemini küll Tolstoi Peterburis ei saa ikka veel aru, et ta on rikas. Tartu ülikool tundub kuidagi kummaliselt mitteatraktiivne. Mäletan neid varasemaid Tartuskäike, mis lõppesid tavaliselt unistades. Nüüd on ta lihtsalt ülikool, muud midagi. Minu tee on võib-olla ühel hetkel ka sinna, aga ta on kahtlemata keerulisem ja käänulisem tee, kui see eelmine kord, kui ma sinna magistratuuri tahtsin minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar