Huvide lennutuvilisus on ikka hämmastav küll. Ükspäev va töölisklassist, teinepäev va homodest. Igal juhul pärast seda, kui olen courserast hakand võtma venekeelseid majandusloenguid, oleks nagu mõte rohkem jooksma hakand. Ja ehk on mulle prantslased veelgi südamelähedesamaks saanud. Tuleb tunnistada, et nende hüperaktiivsus ja salajasus, millele vihjab kogu Andrew Hussey raamat, paneb sügavalt mõtlema, et mis on oluline ja kuidas seda olulisust väljendada.
Juhtub see, et kui hakkad rääkima homoseksuaalsest venekeelsest Eestis elavast mehest, siis võib-olla lööb mõni mees ta maha või naine või üldse, miks selliseid inimesi on. Mõnes mõttes on Humans of New York ehk HONY kõige ehtsam koht, kus näidata tegelikkust, mida ei saa reguleerida ühegi seadusega.
Kui füsiokraat Francois Quensey pidas tähtsaimaks kuningavõimu asemel seaduse võimu, siis mul on tunne, et nüüd oleme jõudnud aega, kus seegi tuleks asendada millegi muuga, millegi paremaga. "Mitte mina ei valitseks riiki, vaid seadused," vastas ta kuningale, kes küsis, et mismoodi ta riiki valitseks, kui ta oleks kuningas.
Ikkagi tekib küsimus, et mis need seadused on. Ja just sealt hakkab looming pihta. Sugugi mitte omalooming. Ja sugugi mitte nii lihtne ja loogiline arvamine, et cuius regio, eius natio (religio). (kelle maa, selle rahvus (religioon)) Me kõik muidugi usume, et see võiks olla nii, aga tegelikult on nii, et see formeerub iga jumala päev uuesti ja iga jumala päev tuleb sellele näkku vaadata, mis meid ümbritseb ja küsida, et mis see on. Ja see tõepoolest on. Mitte midagi ei anna selle koha pealt teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar