avanev mina

väike printsess sai minu peale pahaseks või noh heitis ette, et mul ei tule elamine hästi välja. ei tule jah. sellest peaks vist nüüd juba terve eesti teadma, kuidas ta mul välja tuleb. ahjaa, helitehnik oli see, kes mulle piletid välja mõtles, sellised ilusad ja avatud piletid, millega võib kaugele maale - kunstis sõita.

imelik.

hetked avanevad, et kinnitada minu olemist.

kriitika, mida ma välja saadan, tuleb varem või hiljem tagasi.

luuleõhtu osutub ilmselt joonistamisõhtuks ja rahvast tuleb vähe.

selline tunne on.

sain oma elu esimese minu lugudega kohaliku ajalehe kätte.

sõnumitoojas töötan.

lugusid oli vähe. peatoimetaja tegi neid enamasti ise. kui palju mul õppida on. palju palju palju palju. 1+1 saundträkk mängib mind mõtlema ja mina, üle pika aja oli mul eile võimalik luulet lugeda, hea oli, hea oli, hea oli, tunne on kohe parem, kui saab lugeda seda, mis on oma. õhtul kassilugu, päeval, näituselugu, hing märatseb, laupäeval ilmselt kehra ja inimesed, kellele on vaja selgeks teha, et nad on vajalikud, aeg, aeg, aeg - kuidas ma võtan aja olla minaise, kartmata, julgedes, teades

aeg

aeg

aeg

aeg

kas sa armastad mind ka siis, kui ma ei ole enam nii ilus või ratsionaalne

kas ma üldse olen

ratsio












naalne

põhja ja sealt tagasi - teatrisse

jõuda maailma täiusliku ivani

laskuda enda põhja

endasse

*
vertikaaltund - kuidas aidata inimest temaks endaks? kuidas lasta tal olla ja teistel tema ümber ka. eile käisime evega draamas, imelikult hea oli, juba see kontekst - hoopis teistsugused inimesed, kui mina ja samas - sellele lisandus veel midagi. ma pean kasvama endaks, ma pean jõudma sinnani, et ma enam ei karda öelda ega olla. töö, töö, töö, töö enda ja oma valitud asjade kallal. Jõuan? mitte alati. vahel on nii raske, et endal on ka hirmus. saan ma selle eest raha? ei saa, aga tegema peab ometi, olema peab ometi, muidu

tuhmide silmadega vana ja ilus

Raskuskese vasakus jalas. Ja paremal pool. Ja nii nagu ikka asjad. Oskamatusest kõrben iseendaks. Hirmus hakkab. Kasvamisel pole teed ega hagu ega ootust. Kasvamine teeb lootusetult vanaks.

aja ja elu täiteks tuleks vist palju uut luua, kuidas? kasuta kujutlusvõimet

maasikavälu
maasikavalu
hinge tõmblemised hommikuti - viive noor, kelle ma teisel pool lastekirjanduskeskus toru naerma suutsin ajada, inimene on olla võrratult ilus ja kummaline, eriti see inimene, kes olen mina, kirjutada, kirjutada, kirjutada, kirjutada

õngitseda maailma põhjast pärleid, mille lõikuv liikumapanev jõud tekitab tunde, et oleme armunud - millesse? kellesse? kas sa armastad mind minu kallis? armastad ka siis, kui ma ei suuda ühtki sõna enam kokku veerida, ainult ahastuses sulle silma vaadates teada, et me oleme need, oleme eluaegsed linnad ja maakonnad ja üksikud sõdurid vanas barakis ootamas hirmunult ärkamist sellest unest, sõjaunest ja äkki seda ärkamist ei tulegi

maasikavälu
maasikavalu

kes sa oled? sina?

just just just saime siin poognaga kokku ja mida nad ütlesid kritiseerija kohta, kes konstruktiivset laksu vastu pead ei oska anda, seda laksu, et öelda, mis nüüd teha, kas meie suudamegi kellelegi öelda, et mida teha, et kuidas teha, et milleks teha, et kuhu teha

just just just

siin hakkab inimene olema.

esmaspäevad võiks olla kirjutamise päevad

*
ja minu šamaanilugu Helenaga ikkagi ilmus, mis on hea

Uni on nagu võim

uni on nagu võim
ta ei räägi muust kui olemisest või muutumisest millekski muuks
uni ongi sinu silmade lõimuv puudutus

tunne, et ma kasutan kõiki ära ja võin kõigile kogemata haiget teha oma sõna ja teoga. ma võin, ma tean, üha rohkem on see sees, see valutegemise võimalus, mis aina süveneb ja hirmutab mind ennast ka, palun vabandust kõlab nirult ja halvasti, palun vabandust kõlabki valesti, kõlabki nii nagu ta ei tohiks kõlada, võib teha seda, mida ei tohi teha

õppida kirjutama, õppida süvenema, õppida otsima põhjalikku vastust küsimusele, et kuidas toime tulla elu ja iseendaga, õppida, õppida, õppida

eile poogen, üleeile Kehra, öösel piiririiklane, kellega vist kella poole kolmeni hommikul rääkisime Eesti vabariigist, tunnen ennast üha rohkem rumala ja saamatuna - midagi peab muutma
ja ma ei tea, mis see on,

MENTALITEET?

TEADMINE, ET ME KÕIK OLEME MEIE

ma olen ka venelane

Unistuste elu

Unistada tuleb osata. See on midagi, mida ma olen ilmselt terve elu teinud. Muidugi ei ole ma kõige asjalikum inimene, kes meist oleks, aga nagu me kõik tahan minagi lapsi, normaalselt süüa ja aegajalt, see käib nüüd minu põhilise iseloomuomaduse juurde, võrratult palju tundma õppida mind ümbritsevat elu. Just nimelt ELU! Uudishimutseda ühesõnaga - lõpmatult, tugevalt, palju!

Väike lühikokkuvõte unistuste elust.

Mul on alati kuskilt raha juurde tulemas, olen selle lihtsalt õigesse kohta investeerinud umbes nagu Abdul Turayl, ja võin teha väiksepalgalist nn mõttetut tööd, nagu kõik arvavad klienditeenindaja töö olevat või olla kuskil järjekordses kohalikus Eesti või mõne muu ingliskeelse maailma lehes ajakirjanik. Igal aastal sõidan kaheks-kolmeks kuuks sellisesse piirkonda, kuhu mitte keegi ei julge sõita, võtan kaasa Väikese Printsi koos filmikaameraga ja hunnikus märkmikke - uurin kohalikke, uurin kohalikku raamatukogu, uurin elu. Kui mul lõpuks lapsed ka on, siis kantseldan nad ka kaasa. Ülejäänud üheksa-kümme kuud paneme filmi kokku ja mina kirjutan raamatut sellest, kuidas oli, ja töötan kohalikus raamatupoes müüjana, võib-olla isegi vorstipoes, et õppida paremini tundma erinevaid vorste. Ja loomulikult peaksime siis Väikse Printsiga ka erinevates koolides lastele rääkima, nagu ma praegugi räägime Nigeeriast erinevatest riikidest ja erinevatest maailmadest, silmad lahti tegema. Julgema.

Kui päris aus olla, siis kirjutamine on samasugune programmeerimine, nagu kõik muud asjad siin elus.

Praegu on mul õnn olla klienditeenindaja, ajakirjanik, ürituste korraldaja ja mis seal salata - kõige huvitavamas faasis oma elus, kohaotsija.

Mis on sinu unistus?

elukutse valikutest

see hommik lõikas vaheda noaga selga haavu. uni teadvustas ennast. mõte vonkles. poisid, nad said sealsamas kokku Ivari ja Enno. Pikkade paindlike ripsmetega, täna oleks nad pilli mänginud, aga nad ei suutnud seda teha .

aeg seisatas nende taga ja ees. seisatas kõverapilguliselt.

mirt oli toonud neile kaks pannkooki, mõlemad ühtjagu mustaks kõrbenud, ega mirdilt eriti palju loota ei saanudki, mirt oli intellektuaalne naine, parasiit, nagu nemadki, mingisuguste toetuste lisasigidik, elupelglik ja võõras - kribades päevade viisi vanas vanaema vannis sealsamas aias lugusid kokku kirjutada, lugusid, mis mitte kunagi ei juhtunud. lugusid, kus ivari ja enno olid peaosalised ja mirt nende kange käskijanna. mirt ei suutnud isegi ennast õigeaegselt voodist välja käskida, ta lebas meeletult kaua ja vaikselt sealsamas, oodates aja seiskumist, aga aeg ei seiskunud ega suikunud. aeg veeres edasi, nagu oleks ta mõni lapik kook mõnest kummalisest muinasjutust.

ikka vaatas mirt endale peeglisse otsa ja ikka leidis ta mõne veidra täiesti ebakohase kortsu kulmude ja põskede sees, mida sa ootad, küsis peegel, ja mirt ei teadnud sellele küsimusele kunagi vastust, ema seisis väga harva toa tagumises otsas, et pärida aru, mida mirt teeb, see polnud ju tegelikult oluline, mida mirt tegi, oluline oli see, et mirt kirjutas, et mirdil oli hobi, midagi huvitas teda, aga mis täpselt, see polnudki oluline

aeg, millal see seiskus, enno ja ivari jaoks. ivari otsustas, et ta enam pilli ei mängi, ivari otsustada pillivaikida, ivari otsustas keevitajaks hakata, sest ta leidis endale tüdruksõbra, kelle kõrval tuli olla enamat, kui boheemlasest pillimängija, enno oli õnnetu, enno oli küll mirti armastanud, aga naiseks ta toda küll ei tahtnud, nüüd kindlasti mitte, kui ta seda paganama pannkooki passis ja tundis, kuidas okse mööda tema sisetorustikku ülespoole ronis

mirt oli tore, kui ta rääkis lugusid tangost ja sinisest vaalast ja ühest ilusast tüdrukust kaugel kaugel kaugel, kellel ei olnud isa ega ema ega armastust ja siis tuli armastus ja õpetas teda süüa tegema, selline punaste juuste ja säravate silmadega, umbes nagu prints Härri, aga palju kombekam, ütles, et aitab, et oskad küll, et ei ole sa siin midagi kõigeviimane, et missis, et sul isa ei ole, sul olen mina, Härri, mitte eriti räpane, mitte eriti prints, lihtsalt mina

enno lootis kogu aeg, et tema on mirdi jaoks härri, aga vist ei olnud ja nüüd, kui enam pilli mängida ei saa, sest mis ta sest pillist ikka üksi või just vastupidi, just peakski seda pilli nüüd mängima, enno oli kurb, pisarad voolasid, kui ta seda pannkooki sõi, ivari oli öelnud aitäh, hästi viisakalt, hästi tummiselt ja korrektselt, võtnud oma kolm asja ja astunud uksest välja

mirt oli kurb, et ivari kooki ei tahtnud

enno oli kurb, et ivari suureks oli kasvanud

aga teha polnud midagi

keevitajaks tuli hakata, et ainult õnnele lähemale olla.

*
täna teen loo ühest reformierakondlasest, kes rääkis lastele miks elektrihind nii kange on, miks palgad madalad, miks ansip tore, miks keevitajaks-juuksuriks hea õppida, miks kõik eestist ära tahavad, miks meie oleme siin, kus me oleme

a vastus on vist seal üleval minu tekstis täitsa olemas

Ahjaa veel üks luuleõhtu, kuhu te kõik võite kapata

Luulet loevad: 
endiselt

Lauri Leet
Katrina Helstein
sellist ilusat, pogenistide oma
www.poogen.ee

ei või kunagi teada, kelle oma!
Aavo Rebane esitab ka luuletusi, ja ei või ka teada, et kelle luuletusi

Siret Laasner esitab omaenda tekste

Hiljem tegeleme põhjalikult kolme luuletusega.

*
Ja siis tuleb Chris Harris oma musaga peale. Nii et kell viitsimist on, siis Euphoria Hostel, Roosikrantsi 4, Tallinn

Kui keegi tahab mingit värki teha: luulet või muusikat või filmi, võtku ühendust: helstein.katrina@gmail.com

*
Miks on äge olla humanitaar ja mitte eriti kõrgel kohal töötaja? 

Luuleõhtud. 

see ongi päeva mõte

mõnikord ma mõtlen, et on tore, kui minu vastas seisab noor poiss, kes on ilmselt isegi klienditeenindaja või turvamees ja ma olen tükk tükk tükk aega ära raisanud ja avastanud lõpuks, et näe raamatut pole meie poe laoski, arvatavasti suudan ma seda ladu valesti vaadata, vaid suure nohu korral.

mõnikord.

ahjaa, mis puutub kulkasse, siis tegelikult mul pole midagi selle vastu, lihtsalt see tundub üleüldises hullus turumajanduses kuidagi kummaline, nagu võõrnähe, muidugi ma saan aru selle vajalikkusest Prima Vistal ja Mustas laes ja kõikides ägedates kohtades, Sinilindu ma ei sattunud, aga seal ka, oleks aru saanud, Lätete peal, aga lihtsalt.

kui turvamehed tulevad, siis on kohe tunda, et nädalalõpp on tulekul.

jah.

aga ideed liiguvad, nagu sumisevad kärbsed õhus, mõte võnkleb, ei elada on hea, elada just siin, just nende inimeste keskel, just siis kui ma tõusen voodist, et haarata järgmist seiklust, sest iga päev on minu jaoks seiklus, olgu see raamat, film, inimene

olgu see see!

vihane luuletus orjadest.

*

iga päev möödub
kusagil piinapingis
ennast taga otsides

sõnu on palju
naeratusi ja ootusi
et kuidas küll
toime tulla inimlikkusega

keegi ei tea
kõik vaikivad
seda pole kirjutatud
orjaajast saadik
kusagil

keegi ikka kuskil otsustab
hullumajas eraldatakse
eluohtlikud teistest
minu riigis

lastakse inimesel
orjapalga eest tööd teha
ja ennast mõttetuna tunda

võib
aga võib-olla
ei peaks

ja orjad ei julge ju
vastu hakata
ikkagi 700 aastat
traditsioonilist orjust

segadusest maailmas

tööd tuleb teha, muud lihtsalt üle ei jää - jää libiseb jalge alt veeks, kui piisavalt soojaks muutuda ja kuumus uhab soojuse üle terve maailma, mu hääl krampub keelepaeltesse kinni, pea valutab, hing, hing, hing - ihu on nagu peenikeste nõelte ohver, und ei tulnud täna, olin päeval äramaganud kõik oma unenäod, mis sõelusid sõnu kokku kuskil padrikutes, kus vanad naised räägivad lugusid sellest, mis kunagi oli sellel maal,

sõbraga sain kokku - vaestest rääkisime, pärisvaestest, mitte mingitest vaeste kirjanike majast, vaid vaestest, nendest, kellest ei räägita, sest häbi on, kõigil on tegelikult, minul ka, piinlik noh, et mida ta siin jälle, vaatasin kummalise näoga toimetulemist ja hing tegi tiira ja taara, sest hing peabki tegema tiira ja taara, kui inimestele mõeldakse välja mingid 3,4eurosed euroabised makaronid, siis peab ju käima, jess...

eile nägin üle pika aja väikest printsi, kiljatasin, et ma lihtsalt pean teda kallistama, prints ütles, et ei pea, et absoluutselt ei pea, aga kui ma tahan või noh, tema tahab mind kallistada, et kas, et kas, et kas... No siis peab ju, tegelikult ma tahan alati teda kallistada, järelikult peab kallistama.

a uut maailma vaatasime eile ka ja imelik oli vaadata. korraga samastasin ennast erko valguga, lihtsalt - ma tahan midagi teha ja isa ütleb, et uuri eelarvet, kogu kupatuse peale, tore, jess, keelarve, keelkarvad, mis sa inimene endast ikka peale surma arvad või oma kadund rahvast, kellele seda kultuurkapitali ja muud jura vaja on, kui inimesed isegi ei suuda elada ja süüa

kus lasub süü - kus lasub armastus, kus jõud, mis sunnib paigale, mis sunnib tegema seda, mis on vaja teha, kus asub lootus, kus asub minu vanaema Lootus, kus asun mina

Kirjutada kirjutada kirjutada

Suren oma hambavalu kätte ära, aga noh, see pole eriti hull lugu, alati võib kuhugi valu parandama tõtata. absurdselt ja ausalt. Lõpuks jõudis honorar mu esimesest artiklist kohale. Hea on teada, et kohale jõudis. Nüüd tuleb veel natuke tööd teha ja siis vaatame, kuidas mu märtsikuise palganumbriga on. Peaasi, et natuke parem on, kui seekuise palganumbriga. Mitu lisatööd. On see hea?

Vahel on tunne, et tegelikult tuleks otseselt suhelda härra tegevjuhi või juhiga. Kas ma saan sellega tehtud? Ma ei tea. Arvestades olusid, siis võin ka tegemata jääda. Tundub, et mul on nüüd kaks inimest juurde pandud sõbralisti, või noh, kolm: vikerkaar, afanasjev ja pruuli. Meeldib see mulle? Meeldib. Keegi saatis üsna ebameeldiva ja vihase meili, et mida ma ootan, et kuhu see kõlbab. Isa küsis, et Katrina, kas sa tead, mis on riigi eelarve. Väike Müü kopis kõikvõimalikke toredaid kommentaare minu staatuse alla. Vikekaare all pidasid inimesed mind napakaks. Mis teha, tuleb olla natuke napakas, et olla hiljem natuke arusaadav.

Mina võitlen ikka sellega, et täna tuleb ilmselt jälle Kehrasse sõita. Raske sõit.

Tuleb õppida rohkem tööd tegema. Eile olingi terve päev infonäljas koer ja päev otsa muudkui kribasin olulist infot arvutisse, mille olin kaasa haaranud. Täiesti teistmoodi päev, kui kõik mu tavalised päevad. Kõigele lisaks üritasin kaasa mõelda diskussioonile, mille järjekordselt oma artiklikesega tekitada suutsin. Aga jah. Kirjutada, kirjutada, kirjutada.

Enese mineviku, nagu tuleb välja, vang

Millega seostub nimi Katrina Helstein guugli järgi? Eks ikka igasugu veidrate asjadega - eelkõige sellise toreda kohaga: enese mineviku vang.
Persse, aga Noami Klein kirjeldab väga hästi oma raamatus "The Shock Doctrine" asja, mis minagi teile kirjeldan, inimesi, kellelt võetakse viimane, et ainult saaks härra Friedmanist natuke kasu ja natuke raha. Reagani ja Thatcheri poeetiline poliitika, eks ole? Ma usun, et varsti hakatakse tegema ka härra Ansipist ilusaid eluloofilme. Jaa.

edukas saab olla ainult toidetud inimestega

väsimus. täielik. mu kunagine peiku tuli poodi. ütles, et ma olen kõhnaks jäänud või siis saledaks, nii toredalt alla võtnud, mille peale ma vastasin, et jah kui sa saad tunnist 2,25 eurot, siis sa pead olema alla võtnud ja mitte vähe, ta muide tahtis komplimenti teha. Juttu alustas aga sellest, et kõik räägivad minu artiklist. mina ütlesin, et tore on, et räägivad. tee mistahes leht lahti ikka lahvatab mingi tädikene või onukene viidata magistrikraadiga klienditeenindajale. äripäevas tähendab see tavaliselt seda, et miks ta küll edukas ei ole

edukas?

kas härra Mauri Dorbek oleks edukas, kui tal ei oleks minu kolleege ja mind? kas minu papa oleks edukas, kui keegi teine ei peksaks tema inseneeritud vaiu maasse? või lampi lakke? neh? neh?

* pissihädas poiss ja teisi lugusid

Kõnekõminatesse võib peituda alati pisut ebamäärasust. Inimene ei saa kunagi päriselt aru, kuhu ta kuulub või miks. Inimene saab aru oma valust. Ja valu - valu teeb ta nõdraks. Kust see tuleb? Kas see tuleb tühjast ihast selle järele, mis tegelikult ei ole vajalik, või see tuleb õigustatud vajadusest? See paneb mind mõtlema ja küsima. Kogu aeg.

Keegi kuskil ütles, et ma peaks poliitikuks hakkama. Kokku puutunud inimesega, kes on eestvedur kohalikus poliitikas, tunnen end üha rohkem mittepoliitikuna. Tema järjepidev hirm, mis temast arvatakse, kuidas inimesed TEMALE reageerivad, ajab kohati isegi naerma. Mis seal siis ikka niiväga arvatakse? Eimidagi ei arvata. Igal ühel on õigus arvamisele. Valitsemise värk on selline peenike värk, kus sa mitte kunagi kõigile ei meeldi. Ja jumal tänatud et ei meeldi. Väike tagasiside idiootsustele on alati väga tervendav. Minu puhul ka.

*
Mul on viimased päevad üsna lasterikkad ja toredad olnud.

Aga jah.

Juhtumid lastega: ükspäev seisab väike poiss jalad ristis minu nina all poes ja teavitab, et tal on pissihäda ja emme läks poodlema ja nüüd tädi vii mind pissile. Noh, viisin ta siis pissile ja siis teavitab väike, et tead tädi, mul on ju abi ka vaja, traksid on vaja ära tõmmata. Tädi on ikka nii rumal, et isegi aidata ei oska. Niimoodi võib veel püksigi teha. 

Täna tuli üks ema poodi, turtsus Prisma maksuliste kärude peale ja surus mulle oma pisikese sülle, et ise raamatut otsida. Ja seal ma siis olen elusuurune lapsekäru. 

Ei, äge on! Kui ma endale ise lapsi lubada ei saa, siis klientide lapsed teevad täiega tasa!

*
Turvamees rääkis sellest, kuidas vargapoiss vorst suus ja söömisel poest välja jookseb. Selliselt on ju võimatu selgeks teha, et ta seda varastas.

*
Meeldima hakkas Ervin Abeli lause: "Elada tuleb nii, et kui kokku kukud, siis kõik arvavad, et suurest õnnest!"

Kulutuskindel uni ja lugu lahkuvast printsist

Ilusale kolleegile võib niimoodi pinda käia, et endal ka imelik. Aga pole midagi teha. Kui keegi on Ilus,siis on Katrina segiminemise ääre peal. Nagu väike Erna retk mõnes loos.

Aga Väikse Printsi lugulaulu panen ka üles. Tuleb vist loobuma hakata. Muidu ei ole võimalik.

Väikese Printsiga Kuu peal 

Kunagi kutsusin teda tulnukaks
praegu on ta Väike Prints
võib-olla on ta lisaks päikest
mööda taevast sikutav

igal juhul võib temaga 
kuu peal käia
ilma igavuseta

seal vaatab ta
täielikult silma
ja ei räägi
haarab käest ja küsib

et kas see kurv
see paneb kurvi vaatama
seejärel
Printsi lokke kurvi taustal
ja kortse kulmu kohal
ja kätt mis otsib kuskilt koti seest välja
vana märkmiku
kuhu ta kritseldab kurvi
ja päeva ja lille ja maailma
ja maagia

kurvist saab tee
siis vaatab ta oma suurte silmadega minu silma
ja ütleb

räägi mulle lugu, kallis Katrina

ja ma ei saa sinna midagi parata
räägin kohe mitu lugu
ja siis kogu selle rääkimise peale
läheb hääl kähedaks
tahaks juua
korraga vaikin

tema on joonistanud kõik lood
kuuinimesed ja sisalikud
ja silmad
ja naeratuse
ja sibulad ja vanaema
ja kirikud
oma märkmikusse

ja siis ma lähen
ja teen talle kõdi
Väiksest Printsist saab kõdi peale 
laiatiibne lind taevas koos minuga

Väike Prints ja roos

Ära mind valesti mõista
mu Väike
kosmostes ringisiuglev
igavene Prints
kes sa püüad
tulnukalikult kohal olla

mina hoolin
aga kui palju 
on alati küsimus 
hoolid sina vastu 

ja kui sa end 
hoolima sunnid
pepsi roosi kõrval
mulle silma vaadates
kas mõistad ka

kui solvunud ma olen
et sa mind tegelikult
ei armasta 

Väike Prints ja Poetessid

Kas ma saan sulle 
ette heita su
helesinist ksülofoni
või su rõõmu
piltidest, mis ammu
kadunud

las need poetessid, 
kes poetavad sõnu
lahkelt ja kaunilt
minussegi,
las nad armastavad 
sinu pilli ja sind

nii nagu minagi
peaaegu lootusetult
aga teades

teisiti pole võimalik
kirjutada
hästi.

Väike Prints ja Kodu

Sa annad mulle
ise arugi saamata
päikese, kuu, tähed

selle soovikassi
riiuli pealt 
ja ütled tasa

me ei pea ju tõsiselt 
võtma

ei kassi, päikest, 
kuud, tähti,
seda rõõmuhommikut
kui su vanaema
toob minu meelde
minu vanaema
minu perekonna

sina oledki kodu
ilma et sa teaksid
et oled kodu

kuhu ma alati 
tulla tahan

isegi siis kui olen 
vahepeal armunud
kõikidesse poeetidesse
hulkuritesse,
muusikutesse, sõpradesse,
kes taeva kaugest
käänust pärit

sina seisadki seal
roosi juures

ja sind ei peagi 
kuidagi võtma

Väike Prints laseb olla

Lase endal olla
palun sinult nii tihti
mu Väike mu ilus
mu ainus
mu Prints

saamata aru et ega 
minagi parem ole

ega minagi endal olla lase
nendel täis ja tühjadel öödel
kui uni on end
lukustanud mu kodumajja
pööningule
nagu peale 
mu vanaema surma

lõhkudes lahti
kõik lapsehirmud ja haavad
jättes mind täiesti üksi 

sina käid kosmostes
joonistad kahevärvilisi pilte
teed mulle käsitsi märkmiku

kallistad mind 
kaua ja soojusega
seal Tammsaare pargis

ja lased mul olla.

Mõtle

Natuke olen vaiksemaks läinud. Närvilisus on aga ikkagi kuidagi sees. Melu. Eile Kehra. Täna Tuulemaa. On üks selline tänav, kus elavad inimesed, sest neil pole lihtsalt mitte ühtki kohta, kus elada, kui sellel tänaval. Selles majas. Kurb? Ma ei tea öelda. Inimesed on vahel ise süüdi oma nahaalsuses ja oskamatuses tööd teha. Riiki ei saa kõiges süüdistada.

Aga vahel on riik ikkagi süüdi, et ta ei hooli. Vahel.

Kummastav on vaadata neid pilte Mao aasta algusest. Väike prints on ka pildi peal ja ohkui väsinud ma olen.

Sõprus. Headus. Kingiidee. Hinge naeratamine vaikivatele inimestele meie ümber. Ma ei tea. Pole kunagi teadnud, et kuidas sellega toime tulla, et olen inimene, et meie oleme inimesed. Tuleb, midagi muud üle ei jää.

Ainult inimene, mitte Ristiemast Haldjas sellelt samalt muinasjuturajalt.

Me ei tunne nälga, me tunneme puudust inimeseks olemisest

Kuhu sa kuulud?

venekeelsesse perre
eestikeelne
ilusate rindadega
igavesti süütu
naine?

isa juurde,
kes ei julge
omaks tunnistada
naise ees on häbi
ja võib-olla nii ongi
õige

naise juurde
Lasnamäel
kes su keelest
aru ei saa
ja miks kirjutad
sellest on tal veelgi
vähem saamist

kuhu sa kuulud,
kallis Katrina,
mehe juurde,
kes ei tee vahet
rahal ja kogemusel
unistusel ja tegelikul

kuhu sa kuulud,
kallis Katrina
inimeste juurde
kes tahaks sind ära tappa
et julgesid öelda
et kirjandusteadlane
raamatupoes
on mõttetu

ja kontoris makstaks
tal selle eest raha
kes teeb tööd?
kes tegelikult ulatab
Heinsaare, Rooste või Riismaa
sellele naisele
Kiviõlist
kes tahtis eesti kirjandust
Kristiine Apollos

eikuhugi
eikellegi juurde

*
Me ei saa Eestis rääkida kultuurist. Näiteks tarbimiskultuurist või töökultuurist. Mitte ühestki kultuurist ei saa rääkida, kui inimesed on näljased. Me ei saa oodata lisaväärtust, kui isegi süüa ei saa, rääkimata riiete ostmisest normaalselt. ME EI SAA. Ja mis siis kui mu 47. sündinud isa ütleb, et mina ei tea mitte midagi näljast. Me ei ela peale Teist maailmasõda. Me elame praegu, siin Eesti vabariigis, 2013. aastal.

tunne on

nagu padukommunistil

*

Kumu luulelisest vaatevinklist

Hommikul Sõõrikukohvik. Kui keegi küsib, et kuidas ma oma raha kasutan, siis äärmiselt ebapraktiliselt. Hommikuti, kui ma tööle ei lähe, lähen ma Sõõrikukohvikusse kohvile ja peekonileivale. Umbes viisteist päeva olen ma töövaba inimene, selles mõttes, et kuhugi konkreetselt minema ei pea, ainult sinna, kuhu hing ihkab, aga hing eestimeelselt tööle ükskõik mis see ka ei oleks. Luuletuste kirjutamine ja lugemine on ka muide töö. Enamus inimesi arvavad, et see ei ole vajalik. Mina arvan, et on küll. Lihtsalt keegi mulle selle eest palka ei maksa. Misse honorar on? 37 eurot sentidega. Või 100 eurot? Samas kui ma olen aasta aega seda tunnet otsinud nendes viieteistkümnes päevas kuus, et mingi tekstiraasuke kokku kirjutada. Miks ma tahan oma töö eest raha saada? Noh, just sellepärast tahangi, et muud ma ei oska, kui aegajalt tekste kirjutada, mis mind ennastki liigutavad. Aga teate ju küll, ettevõtjad, kuidas ettevõtmistega on, 100st ettevõttest jääb kümneks aastaks püsima 10 ja neist omakorda pikemaks ajaks võib-olla 1. Loomulikult peab ette võtma ja minema ja otsima lugusid ja inimesi. Armastama ka. Alla anda ei või, aga vahepeal päris ära surra on kah mõttetu.

Seal nad siis on. Jällegi Äripäevas. Ütlevad, et ma õppigu ümber arhitektiks või projekteerijaks. On küll geenid, aga tegu küll ei ole. Sõitku seenele kui õppima hakkan. Pigem vaadaku üle, kuidas nad inimesi haldavad ja kelle nad tööle palkavad ja mismoodi nonde teadmisi-oskusi ära kasutavad. Ei, mina ei pea kohe kirjanike liidu esinaine olema ega isegi mitte kirjanik-luuletaja, vaid ma pean õppima selleks järgnevad kümme aastat peale ülikooli. Ja jah isegi raamatumüüja palk peaks olema selline, et ma võiks tekitada endale säästud, ISE, ilma issi abita.

Ja persse, kui minu artikkel suudab ainult inimesed selle peale mõtlema panna, et ei ole vaja kirjandusteadlasi!

Mulle ei meeldi meeldida Jürgen Roostele või veel mõnele toredale ja targale inimesele, ma tahan ise hakkama saada, oma reeglitega. Minu reegel on: TEHA TÖÖD, ükskõik millist, kus puutub kokku millegi sellisega, millega ma enne kokku pole puutunud. Raamatupood on mõnes mõttes ideaalne.

Aga jah, tänane KUMU retk, mis on muide hädavajalik, et olla normaalne inimene või siis kirjandusteadlane Katrina Helstein, tõi kaasa luuletused, mis on primitiivselt ühemõttelised, nagu Sarah Maple´i suht plakatlik näitus, aga elementaarsed.

* * *
kui kõik peavad tegema
aga keegi ei tee
siis teebki eikeegi

keegi ei tunnusta
keegi ei hooli
keegi lõikab tüki
suuremat tükki
eikellelegile jäetakse sõrmed

kuigi tükkigi poleks
kui eikeegi ei teekski

*
iga päev möödub
kusagil piinapingis
ennast taga otsides

sõnu on palju
naeratusi ja ootusi
et kuidas küll
toime tulla inimlikkusega

keegi ei tea
kõik vaikivad
seda pole kirjutatud
orjaajast saadik
kusagil

keegi ikka kuskil otsustab
hullumajas eraldatakse
eluohtlikud teistest
minu riigis

lastakse inimesel
orjapalga eest tööd teha
ja ennast mõttetuna tunda

võib
aga võib-olla
ei peaks

ja orjad ei julge ju
vastu hakata
ikkagi 700 aastat
traditsioonilist orjust

retked kuhugi mujale kui siin ja praegu

Minu ajakirjanikukarjäär on nagu oleks lehm lendama õppimas, paks küll, ja lai kah, aga kuidagi ju peab neid peaaegu olematuid inglitiibu liigutama, äkki siis liigub maailm ka. Millise mõnuga ma siin oma lugu kooliavamisest kirjutasin - terve öö. Ja lõpuks oldi minuga ikka nii õnnetud ja ega ma ise ka olen. Kuigi lood lõikasid ikka tihkete lähedusribadega nimetissõrme sisse punaseid auke.

---
Aga pole hullu.

Minu väike plaaniline - retk koolimaailma.

Linti posti külge sidudes teatas U, et kõnnime originaalparketil, mis on pärit aastast 1961, siis kui koolimaja valmis ehitati. Ul oligi vallamajast kõige rohkem asja koolimaja valmissaamisega terve eelmise aasta suvi. Sinna see suvepuhkus läkski ja eks seda uhkustunnet on kuulda igas tema sõnas, mis tal kooli kohta hiljem rääkida on.

Kehra gümnaasiumi renoveerimisprojekti rahastati meetmega „Kohalike avalike teenuste arendamine“. Vealeidja OÜ korraldas ehitushanke, kirjutas projekti EASile ja andis aru raha kasutamise kohta. Raha saadi 981 813 eurot. Sellest 37 940 eurot kulus projekteerimisele, mida tegi Esplan OÜ. Projekteerimis- ja arhitektuuribüroo jaoks oli see võimas projekt ajal, mil enamus ehitusega seotud firmasid hakkasid turult kaduma. Nii olid mõlemad – nii  vald kui projekteerijad teineteist õigel ajal leidnud.  Ehitajateks osutusid AS Parmeron ja TREV-2 Ehituse OÜ, kes tegid sisetöid, sokleid ja trasse, nende käe alt ilmusidki kooli akendega klassitoad, kuhu koridoris kõndija võib sisse vaadata. Kummaline, aga ometi ka ilus viis kontrolliks, et kõik on korras nii klassis kui ka klassist väljas. Fassaade tegi Filkester OÜ – nende pärast särabki koolimaja nii kollaselt ja kaunilt, muidugi võis ka aknast välja vaadates silmitseda kase otsas rippumas ilmselt mõne fassaaditegija beeži kampsunit, sest kuidas see muidu sinna umbes kümne-viieteist meetri kõrgusele sattuda sai. Võimla põrandakatte tegi OÜ Stigmar. Ehitustööde peale läks 721 971 eurot, mööbli ja inventari peale 79 218 eurot ja spordiinventarile 9 429 eurot.

Ekskursiooni alustati keldrikorruselt, kus kunagi asusid lagunenud lasketiir, maadlussaal, hiljem nõukaaegsed raudsed boksid riietehoiu jaoks, praegu on igal õpilasel oma personaalne kapp, mille võtit ime küll, polegi veel ükski õpilane ära kaotada suutnud. Seda süsteemi soovitatakse kasutada ka teistes koolides. Enimräägitud klass õpilaste jaoks on kodunduse klass – mitu ahju ja õmblemiskohad – kodundus on huvitav nii poistele kui tüdrukutele. Kõik tahavad kokkamisega ennast kursis hoida. Viidi ka Kehra käsipalli eduruumi – spordisaali. Näidati füüsikaklassi, kunstiklassi, keemiaklassi, arvutiklassi ja muusikaklassi. Koolimaja eripära on selles, et ei ole märgistatud tualettruume. Ainus vimka, mille ehitajad ära suutsid unustada, on see, et lülitid asuvad väljapool tualettruumi. Nii et kerges puberteedirõõmus kipuvad kõik lülitid kustuma nii kui tuppa sisse astuda, päris võimatu olevat seal käia, vähemasti seda on rääkinud noored asjaosalised ise Ule. Seegi probleem leiab peagi lahenduse, elektrimehed paigaldavad lülitid lihtsalt sisse.

Peale seda oli aga aeg külaliste tervitusteks ja palmideks. Tundub, et Kehra gümnaasiumist võib varsti saada botaanikaaed, sest kõik külalised ja tervitajad tõid vähemasti ühe palmi terve seltskonna peale. Külalised tulid aga tervitama Jõelähtmelt, Kostivere koolist, Neeme koolist, Raasikult, Aegviidust, Aruküla koolist, Pikavere koolist, Aruküla vabavalla koolist, Koselt, Kose gümnaasiumist. Oldi nii rõõmsad, kui pisut kadedad. Mõni meenutas väikse kurbusega, et kuhu küll oli tema kooliaegne Eduard Viiralti repro „Tiiger“ kadunud, mille all pidid lapsed oma kelmuste pärast seisma. Eks hiljem ütles direktor, et küll nad selle „Tiigri“ ka üles otsivad.

Tahtmine on taevariik, saamine on põrgu

Kui sa endale selgeks teed, mida sa tahad, siis on kõik korras. Ausõna.
Aga kui ma ei taha. Pole näiteks kunagi tahtnud.
Olen lihtsalt minna tahtnud, minna, minna, minna,
sinna kus see lõhn tuleb.
Vere või lillede või vana karu või noore ilvese
 või häbemata ilusa hirvevasika
või hobuse, lumivalge ja vaba.
Või tankistide järele,
kes aitasid vana naist üle tee,
unustades hetkeks,
et nad on loodud tapmiseks.
Isa, ma ei tea, kes ma olen, sel polegi tähtsust.
Iga päev on nagu seiklus, pidev küsimine selle järele,
kes ma olen ja iga kord tuleb pisut moonutatud vastus,
iga tahtmine on taevariik, iga saamine on põrgu.
Isa, ma ei tahagi endale kodu suure aiaga, mu ema tahtis,
tal oli ka. Siis tulid sina. Nii nagu inimesed ikka tulevad kellegi ellu,
peaaegu juhuslikult. Ja siis tulin mina - kah peaaegu juhuslikult.
Ja siis tal polnud korraga selles maailmas ruumi,
nii nagu ikka pole maailmas ruumi.
Võib-olla poleks tal praegu ka ruumi, oma tuba,
 nagu Virginia Woolfil, või oleks tal niisugune oma tuba,
 nagu mõnel teisel naisel on, üksik ja kõle.

Aga mida ma tahan? Ma tahan seda, et inimestel oleks hea.
Mina võiks üks nendest inimestest olla, kellel on hea. Lihtsalt HEA.

Ja siis taandub kogu küsimus ikkagi lausele: Mida sa tahad, mu väike, mu tütar?
Sest, mis on see hea?

ringisilkav naine - idealistlik loll naiivitar

Ma muutun süstemaatiliselt erudeeritud hulluks naiseks, kui ma oma kodu koristama lõpuks saan. Eile jooksin nii palju ringi, et jalad olid kanged, ja natuke harjumatu oli ka olla kohal ja näha inimesi. Õhtul sai hästi palju uut infi Ankara kohta. Mul on ringireisivad sõbsid.

Äge!

Nõuavad, et ma rohkem palka hakkaks teenima.

Tuleb!

***
Vahel on mul tunne, et me elamegi igavesti Nõukogude liidus, sest ükskõik, mis sa teed või kui palju ka ei püüaks inimesed midagi teha, siis enamasti on kõigil meie tegemistest ükskõik. Ülemustel on ükskõik ja nende ülemuste ülemustel on ükskõik. Alluvatel on ükskõik ja kolleegidel on ükskõik. Raha antakse nagunii vähe või palju teatud inimestele, antakse elamisväärsest kümme korda rohkem, antakse suremisväärselt vähem kui peaks. Sõpradel on ükskõik ja mittesõpradel on ükskõik. Millist kirjanikku Eestis huvitab, kas tema kultuurkapitaliga välja antud raamat on poes ära müüdud või mitte? Ainult kirjastajaid paneb see pead vangutama, et näe - toodang ei lähe. Aga kas neidki?

Igaüks teeb iseendale. Mitte keegi ei tee MEIEle, sest MEID ju ei ole.

Ju siis. Äkki tulebki sellega leppida, et keegi kuskil kuidagi kirjutab mingi asja kokku, siis ostavad-loevad seda tema kolleegid-sõbrad, keda on teatud arv. Ja siis toodetakse või toodeti viimased kakskend aastat hunnik paduintellektuaale, keda ei ole isegi raamatupoodi vaja. Loll olen. Nii arvab muide Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas, Anvar Samost ja paljud teised. Loll olen, et üldse mingisugusele kultuurimaastikule trügin. Kohad on täis. Loll olen, kui usun, et raamatupoes võiks vähemalt elamisväärset palka saada või veel kuskil. Loll olen. Ise olen. Nii on.

Milleks on kultuurivaldkonnale kasulik strateegiline juhtimine?

Katrina Helstein

Mis on igasuguse tegevuse mõte? Elu, inimesed, tegevus ise? Kultuur on minu jaoks koosolemine. Erinevate inimeste koostoimimine kõikidel tasanditel. Alates  koristajast – loova isiksusega, kusjuures isikud võivad kattuda selles osas. Selleks, et koht ja inimesed toimiks, et ühelt poolt kõik eelmainitud ja nende vahele jäävate staatustega inimesed suudaksid end tunda inimestena on vaja julgustavat keskkonda ja samas ka seda, et inimesed tunneks end oma tegevuse eest vastutavatena. Kunst ja kultuur justkui motiveeriks ennast ise. Tegelikult ei tee nad seda mitte. Siingi tuleb mõelda väärtustele, mis meid juhivad. Kui meid juhib teadmine, et kuskil mujal on alati parem, siis me lähemegi kuhugi mujale, kus on parem. Kui aga lasta ennast juhtida teadmisel, et siin, Eesti riigis, on hea, siis tuleb selle nimel tööd teha, et oleks veel parem.

Inimesed on irratsionaalsed, nende otsuseid mõjutab kogu ümbrus. Laenuajal tehti selliseid otsuseid, mida masuajal kindlasti kahetsetakse. Kõige olulisem  on luua koos paremat keskkonda. Ja selleks ei pea koos isegi Eestlased või Venelased olema – vaid inimesed. Kultuur, mis meid omavahel ühendab, peaks olema kättesaadav kõikidele, kes elavad Eestis, isegi siis kui nad ei ole eestikeelsed või on inimestel kas kuulmis- või nägemispuue. See aga eeldab süvenemist kohalikku reaalsusse ja majanduslikult endaga toimetulevaid inimesi. Ja, mis seal salata, ka julgust pidada Eestis olemist tähtsamaks, kui puhkust Kanaaridel või väljasõite Pariisi, mis on ka muide kultuur, turismikultuur.

Turumajanduses on kultuurkapital, mis toetab kirjanikke-kunstnikke, imelik. Seega juba ette kaotatakse ära kunstniku tahe suhestuda endast väljaspool asuvate teemadega. Kirjanik saab olla siis, kui Jürgen Rooste või Hasso Krull või veel keegi on otsustanud, et keegi on kirjanik või luuletaja. Kultuurkapitali märge kannab sellist informatsiooni. Samas, kas kirjanikud tegelikult analüüsivad seda, kui palju jõuatakse inimesteni tänaval, kui palju neile korda minnakse oma kirjutistega. Ma ei tea, kui palju analüüsitakse seda, kuidas müüakse raamatupoodides eesti kirjandust. Esiteks, kui palju, ja teiseks, kuidas. Kui lõpptarbijani jõuab ainult killuke sellest, millest kultuurajakirjandus räägib, siis tuleks küsida kahte küsimust: kas hinnad on kõrged ja lugejatel on aega liiga vähe, et tegelda eesti kultuuriga, või tuleb lihtsalt küsida, et kas see tekst kõnetab ümbritsevaid inimesi piisava teravusega. Eks seda viimast küsi kirjanduskriitikud ka. Ja nii nagu iga ettevõtmisega, nii on enamus kirjandusest ikkagi vajalik selleks, et see päris pärl välja paistaks.

Kõik eelkirjeldatu peaks üksikasjalikult lõppmänguni läbiräägitav olema. Et raamatusoovitust saades poes, oleks letis inimene, kes päriselt ka teab  ilukirjandusest ja teab, et teda on sinna vaja, ja leti ees seisev inimene teab, et see, mis talle soovitatakse, on tõeliselt hea. Ühesõnaga – eesti kultuur peaks toimima niimoodi, et ta kutsub kaugelt maalt inimesi siia, et inimesed tahavad näha mitte ainult Lotte sünnipaika, vaid ka Renate Valmet, Külli Roosnat, Andrus Kivirähka, mitte ainult Arvo Pärti, vaid ka teisi eesti talente. See eeldab pidevat lõpptulemuse ehk kunsti vastuvõtja reaktsiooni analüüsi. Usun, et kultuuriministeerium peaks sellega rohkem tegelema, et kellele me teeme Eestit ja kuidas me seda teeme, sest kultuur ongi see, miks me peaks tahtma olla Eestis ja mitte kuskil mujal. Vähemasti minu puhul isiklikult on see nii. 

võrratult-üüratult-palju-lugune

Kooli avamine.

Kolm kassi ja venekeelne naine, kellel on kodus invaliidist tütar, ja kes pidas kunagi ammu aega tagasi rotveilerit, kes ei hammustanud kedagi, isegi ei haukunud, aga sai suurepäraselt läbi Kehra jõe kopraga.

Isver.

Nii palju lugusid nagu täna pole kuskilt tükk aega saanud. Paranoilised mõtted ikka tüütavad, aga noh, eks nad ole vajalikud ka.

Eile nägin üle pika aja Ardo-Jakot. Sai jälle maailma paika räägitud. Seekord siis palga teema töövõtja seisukohalt. Probleemi pole. Inimesed nagunii tarbivad liiga palju. Mis seals ikka.

Võib-olla tõesti.

Veel nägin säravate silmadega projekteerijat. Selliseid näeb harva.

Ühe hullu tüdruku jutte

Seda, kuidas inimesed pärast minu artikli kirjutamist kahte lehte jaotuvad, teab ilmselt igaüks. Või kui te ei tea, siis saate varsti teada. Osad on need, kes tunnevad kaasa kogu miinimumpalga idiootsusele, teised on need, kes arvavad, et mina olen loll, et ma sellise töökoha peal loodan ära elada ja poole aasta tagant veel endale sukkpüksegi osta tahan ISE.

Käärid ühesõnaga.

Mu kolleeg, kelle pärast ma selle loo kirjutasin, arvab korraga, et kõik need hüved, mis meile on antud - hea seltskond, raamatud, filmid jne - korvavad kõik tema isiklikud ja minu isiklikud hädad. Ma olen iseseisev plika olnud alates aastast 2002, kui mitte et varem. Isa käest tuli raha küsida alati ainult hädasunnil või siis kooli lõpetamisel või olukorras, kus mulle kargas kallale mu rebeneva mantli tõttu koolivend. Natuke solvav oli see, kui ta teavitas, et ma olen kasimatu, hoolimata ilmselgelt ilusast näolapist ja heast figuurist. No kasimatu olen ma tõesti. Mehele ma sellise kvaliteedi tõttu küll saama ei peaks, aga see polegi oluline. Minu mees peab ilmselt midagi muud naises hindama, kui korralikke mantleid ja mõistlikku soengut. Kõiki neid saab igalt poolt - palju suurema rahakotiga endale lubada. Kuid tõesti, kui isegi minusugune vähe tarbiv leiab korraga, et raha on vähe, sest ega need sukkpüksidki meeletuid summasid ei tähenda, siis on ilmselt midagi väga väga valesti.

Äripäevas arutletakse selle üle, et kuidas teha sotsiaalmaks ka töövõtjale nähtavamaks, et meiesugused lollikesed ei mõtleks, et 362,75 eurot netos, ja 438,44 eurot brutos - vaid ikka 587,51 eurot on tegelikult kulutatud minu peale. Mina mõtlen sellisel idealistlikul ja naivistlikul tasandil, et eestlased kas surevad nälga või surevad ületöötamisse. Peale minu palgasaagat käis üks mu endiseid õppejõude mulle rääkimas sellest, et täiskohaga dotsendi töö on tegelikult poolteistkohane. Sellega seoses tuli mulle Taavi Kotka meelde, kes sisuliselt kümme aastat töötas Webmedia OÜ üles ilma ainsagi puhkuseta, kakskend neli seitse telefoni vastuvõtuvalmis, natuke oma lastega, natuke oma naisega, natuke tööga - mitte kunagi täielikult oma peremees - ja siis võttis puhkuse, sest südamehäired tekkisid. Eestis tasub olla väga ilus ja väga loll naine - vähemasti esimesed kümme aastat, teha nägu, et oledki oma mehele alati olemas ja mitte mõista, et selline ületöötamine mitte lihtsalt ei tapa, vaid teeb võimatuks üleüldse majandusliku arengu.

Inimelul võiks olla väärtus. Inimesel võiks olla väärtus. Jaa, paljuski oleneb tema väärtus sellest, kuidas ta ise suudab seda tekitada. Kotka on suutnud, aga vahel oleneb see ka sellest, kui palju suudab ta aktiveerida teisi inimesi enda ümber. Aktiveerida nii, et inimestel oleks süüa, teotahet ja pealehakkamist. Alatoidetud, ületöötanud, ilma ainsa puhkuse lootuseta noored naised, noored mehed, see kõik ei kõla kokku just suurepäraselt, või kuidas? Ja sellistele inimestele pakutakse tööd, loodetakse, et nad suudavad võimalikult hästi müüa mistahes kaupu, kui nad ei suuda isegi iseendale hambaravi lubada rääkimata korra kuus juuksuris käimisest.

Kordan jah, buumi ajal tekitati enamus inimestes tunne, et nad on lõpmata rikkad ja kui neil raha ei ole, siis pank on lõpmata rikas. Mina isiklikult pole oma isa raha eest isegi Soomes või Rootsis käinud. Miks?

Minu vanaemal oli piinlik küsida isalt raha, minul on samuti piinlik. Vanaemal oli piinlik, sest ma kujutan ette, et ta tundis ennast süüdi, sest et ei tahtnud mind lastekodusse ega võõrasse perre anda. Isal oli omaenda pere - minu ema oli mind sünnitanud jumal-teab-ise-mispärast.

Ja piinlik on mul ka, sellepärast et iga tarbimise taga on mugavus, iga mugavuse taga on natuke rohkem raha, kui mul enne oli või praegu on, ja iga natukese rohkem raha taga on vajadus teenida rohkem: mida? süsteeme, kes minu tervisest ega heaolust ei hooli? Ilmselgelt.

*

Kõnelda asjade nimel, mis tähtsad. Kõnelda elu nimel või kõikide elu nimel, mis võiks väärtuslik olla.

Ahnuse hullumeelsuse kehtestamine siin!

Kasutada inimest ära

Sellest, kui efektiivselt saab inimeste oskusi või olemasolu tarvitada, sellest võib ilmselt kirjutada terve raamatu. Noh, mina see kirjutaja vist eriti ei ole. Ometi ja seda viimasel ajal üha tihedamini mõeldes-tehes-rääkides - mõne uue tuttavaga ka - taipan ma üsna tugevalt, et maailm on keeruline, ebalev, teistmoodi - teatud hetkedel lausa võõras. Ma ei kujuta ettegi mismoodi ta välja kukub, kui ma mõnega siin kokku kolin näiteks. Ma olen seda pea alati kartnud, keeldunud kellegagi koos olemast. See on raske. Praegu ma ei tea öelda, mis edasi saab, kas saab. Lõhkevate mõtete järel kordub päevast päeva see sõnaks ja teoks loopiv mina.

Kuidas kasutada ära seda inimest, kes ma ise olen?

vv

Elu piiri peal ja piirisekeldajad

Sellest, kui efektiivselt saab inimeste oskusi või olemasolu tarvitada, sellest võib ilmselt kirjutada terve raamatu. Noh, mina see kirjutaja vist eriti ei ole. Ometi ja seda viimasel ajal üha tihedamini mõeldes-tehes-rääkides - mõne uue tuttavaga ka - taipan ma üsna tugevalt, et maailm on keeruline, ebalev, teistmoodi - teatud hetkedel lausa võõras. Ma ei kujuta ettegi mismoodi ta välja kukub, kui ma mõnega siin kokku kolin näiteks. Ma olen seda pea alati kartnud, keeldunud kellegagi koos olemast. See on raske. Praegu ma ei tea öelda, mis edasi saab, kas saab. Lõhkevate mõtete järel kordub päevast päeva see sõnaks ja teoks loopiv elu - minu elu.

*   *   *

Igaüks võiks olla vähemalt päeva sotsiaalametis, et aru saada, kui habras on hakkamasaamine ja toimetulek, mida peetakse niisama tavaliseks, kui kahte silma ja kahte kätt igal inimesel. Ühel teisipäeval olin ma sotstöötajale töövari. Istusin sama laua taga kus temagi ja kuulasin lugusid, mis keerlesid kohale. töötaja toksis arvutisse avaldusi selle kohta, kuhu milline toetus minna võiks, ja õhtul tuli teha komisjoniliikmetel otsus, kuhu milline toetus läheb.

Toimetulekutoetus on 76, 7 eurot, ehk siis summa, mis on sama suur kui krooni ajal, 1200 krooni, see pole järelikult muutunud viimased kolm või isegi enam aastat. See on raha, mis peab jääma kätte peale seda, kui on makstud kinni kommunaalkulud ja üürikulud. Kui inimene saab sellist summat kolm-neli kuud järjest pole hullu midagi, aga kui aeg venib, ja tööd ei leia, siis on see kõikidele raske. Nii inimesele endale kui tema lähedastele. Vahel pole sellisel inimesel lähedasigi enam. Nii väike on summa seetõttu, et see justkui sunnib tööd otsima. Mis aga juhtub siis, kui tööd ikkagi ei leita? Või mis saab inimestest, kellel pole lähisugulasi, kes suudaks-tahaks nende eest hoolitseda? Leis ei tea. Miks nad on sellised?

Küsin, et kas vanamoodi ei saa? Vanasti tegelesid hingeabiga kirikud, kes lisaks usule, andsid inimesele lootust ja julgust kogukonnas hakkama saada. Tänapäeval on selleks ju psühholoogidki.  L ütleb, et teraapia maksab suurt raha, mida riigil ei ole. Osatakse kirjutada projekte voldikutest, kus on näiteks kirjas, et kust saab Pria-toetust ehk makarone, toiduõli, teed ja kaerahelbeid, aga seda, kuidas inimest emotsionaalselt aidata tema august välja, sellist projekti on raske kirjutada.

Piirilugusid

Sotsiaalamet tegeleb inimestega, kes elavad ühiskonna ja mitteühiskonna piiri peal, kes näiteks ei oska ennast majandada kas seaduslikult või ise. Üks sellistest piiriületajatest jõuab kabinetti, et teavitada Li sellest, et ta lapsetoetus pole kohale jõudnud. L helistab sinna, kust ta toetust on nõudnud, ulatab telefoni oma kliendile ja too kuulab, kuulab, kuulab. Vaatab siis meie poole, ütleb telefoni aitäh. Ja tuleb välja, et viimased kolm kuud on ta siiski toetusi saanud, ilma et ta seda ise teaks. Peale inimese lahkumist pahvatab ametnik kelmikalt minu poole: „Noh, miks sa arvad, miks ta seda raha ei märganud?“ Ega ma seda eriti ette ei kujuta. „Eks ikka sellepärast, et tal tuleb seda igalt poolt juurde.“

On ka neid saamatult või haiglaselt ületatavaid piire, millel kohatavaid inimesi, me ehmatades tagasi lükkaksime ja lükkamegi, arvates, et nad on lihtsalt õelad ja julmad. Enne hommikukohvi on kabinetti sisse tormanud järjekordne majandusraskustes vaevlev inimene. L saadab mulle paberitükikesel sõnumi: ära vaata talle silma. Vaatan siis poolteist tundi keerulist ja kummalist vada kuulates silmadest mööda, vaatan mütsi, kulmukaari ja sõrmi, mida närviliselt heledal laual trummeldatakse, ilma et ma teaks. L on endiselt sõbralik ja tore, väldib silmsidet oma kliendiga. Probleem lahendatakse. Inimene võtab asjad ja kaob. Ametnik naeratab mulle ja teavitab: „Tal võib hoog peale tulla. Ta on vaimselt ebastabiilne. Sellistele inimestele ei tasu silma vaadata, sealt tuleb terve sõitlemiste laviin kaela. Lihtsalt hakkabki karjuma suvalise inimese peale.“

Samal ajal tuleb vastu võtta telefon, tuleb toksida sisse endiselt avaldusi. Ühesõnaga tööd muudkui tuleb juurde. Ja peale hommikukohvi leiame ennast lahendamast peretüli sotsiaalkorteris, mis on kenasti sisustatud. Korras ja puhas – palju ilusam, kui need teised korterid, kust otsime taga üht meest, keda mul kõige lihtsam oleks nimetada suliks. Selle mehe ületatud piir ei ole ilus piir, mida ületada. Suli ise saab ka ilmselt aru, et ei ole. Olevat kunagi koolisööklat röövinud, toppind kogu moona kotti ja jätnud mõnda lastele ka ja komistanud varahommikusel ajal koolisööklatädile otsa, arvand, et too samasugune suli nagu tema isegi ja kostnud, et midagi jäi veel sööklasse alles. See klient või siis suli tuleb leida üsna suurelt maa-alalt üles, mitmetest korteritest läbi sõeludes. Satumegi sotsiaalkorteritesse, mille elanikud söövad tuvisid, varastavad rauda, põõnavad päevade viisi teadmata, mida oma eluga pihta hakata. Joovad hullumeelsuseni. Just neid sotsiaalmaju on võimatu korda teha, sest ka ahi või radiaator on rauast, mida saab ju müüa, et juua saada. Raudteeliiprid on rauast, neidki saab müüa. Lõhkised tapeedid, koledad kumisevad külmkapid, mis on ilmselt tühjad, räbalad kardinad, karumõmmid korteris, kuhu harva satub mõni laps. Habetunud vanamees, kes tuletab endale meelde, kus sõber on. Nii ärajoodud ja äramagatud näoga, et hirmus hakkab. Ei, oma suli me siit eest ei leia. Suli leiab meid ise ametipostist, kabinetist.

Habetunud, alkoholi järgi lõhnav ilmselt kolmekümnendates või hilistes kahekümnendates mees seisab kummaliselt rõõmsana meie ees. L meeldib inimestele – väheke hulludele, väheke rahututele vanameestele, kes aegajalt oma naisele liiga julgevad teha, lihtsalt inimestele, kellel on abi vaja. Meeldib oma rahu tõttu. Suli küsib, et miks ta vajalik on. L ütleb, et teda kohe pole vaja, aga olgu ta telefoninumber sotsiaalametnikul käepärast, et küll siis kui kiri sealt kaugelt kohale jõuab, et küll siis L ta üles otsib. Ja kiri peabki kohale jõudma, kaugelt. Ja kui jõuab kohale, siis jõuab siia, sotsiaalametniku juurde ja sealtkaudu ka suli juurde.

Päev lõpeb sellega, et kokku kutsutakse komisjon, kes peab otsustama, kuhu läheb riigi raha, mida kõigile kunagi ei jätku. Komisjoni vaatama minna ma ei saa. Eks L ise peab nüüd sellega hakkama saama, et ära põhjendada kõikvõimalikud rahalised abipalumised. Ja eks inimesed pea hiljem aru andma, et mismoodi nad raha kulutasid. Nagu Vana-Roomas, nendib L. Ja nii ongi päev otsa saanud. Hiljem tuleb helistada neile, kes raha ei saanud, ja seletada, et miks ei saanud.  

Tunda kohta, kuhu sa loodud oled

Vonneguti lugemine on kummaline. Ikka tuleb sotsiaaltöötaja meelde. Võrdlevalt aus suhtumine kõigesse, mis inimesi ümbritseb. "Jumal teid õnnistagu, mr Rosewater" - minu meelest üks vinge maailmatajumise romaan, millest tahaks kohe pikemalt kirjutada seoses iseendaga, aga noh jah, alustame õige sellest, et kirjutame nii, nagu me lugenud oleme:

"Probleem seisneb selles, kuidas armastada inimesi, kes on kasutud."
(lk 181)

"Seega, kui me ei suuda leida põhjust ja viise, kuidas hinnata inimest seepärast, et nad on lihtsalt inimesed, siis võiksime niisama hästi - ja nagu on korduvalt soovitatud - nad kõrvaldada."
(lk 181)

"Ameeriklasi on pikalt õpetatud vihkama kõiki, kes ei tööta ega suuda töötada, nad vihkavad seepärast isegi iseennast."
(lk 181)

Kasulikkuse ja kasutuse määr on alati pisut keeruline, pisut küsitav, pisut kohal. Kunagi ei ole me täielikult vajalikud ega vajalikult täielikud ja see teebki olemise keeruliseks, mõtlemise keeruliseks. Kunagi ei ole me täielikult armastatud, ega armastusväärselt täielikud. Mis on väärtus? See vist ongi see, mis teeb huminataariast ühe olulisema ja tähtsama lüli - nii ühiskonnas, kui ka ümbruskonnas. Maailm ühendub läbi selle mõtestamise, mitte läbi teede või infotehnoloogia. Jah, teie loete minu blogi ja arvate midagi minu kohta, aga te ilmselt arvaksite ka siis, kui te mind isiklikult tunneksite ja näeksite seda, kuidas ma endaga toime üritan tulla maailmas, mis mind aktsepteerib ja armastab, aga ei lase mul iseseisvuda ega olla, nii nagu ta meil paljudel ei lase olla.

Väike Myy soovitas mul peale ülikooli kohe kuhugi kaugele maale sõita, et saada targaks ja harituks või noh veel targemaks ja haritumaks. Üldiselt jah, seda ma kavatsengi olla, mis siis et esialgu ainult raamatupoes, mis muide ei asugi Londonis, vaid on täitsa eesti oma, eestlase oma.

Tunda ja tunnetada kohta, kuhu sind on loodud, see on minu meelest märksa olulisem, kui see, et ma oleksin elu lõpus teadmistest rikas, mida kellelegi peale lugupeetud kirjandusteadlaste või professorite pole tarvis. Inimestele tahaks korda minna - nendele tavalistele inimestele tänaval, kes ei olegi terve elu lugenud Shakespeare´i ega tea peast ühtki Alliksaare luuletust, vaid armastavad vabal ajal tennist mängida või vanaonuga kalal käia või hoopistükkis kooke teha.

Jah.

Valmiv elu

Päeva nagu polekski olnud. Uni on endasse rabanud. Töö. Töö. Töö. Täna ka. Valmis saab töö muidugi õhtul, hilja.

*

Mitu asja korraga. Püüan und saada. Ei tule. Kõrvetab mõtteid peast katki. Kirjutada on ka võimatu, mida ma siin ikka niiväga kirjutan. Head tahaks. Palju palju head - aga ei tea ikka veel kuidas.

Ja vene mees proovib minuga feisbukis eesti keelt purssida.

EPLis räägitakse edulugusid.

Mina mõtlen, et jah.

Mina tahaks pärislugusid rääkida. Inimestest, kes teavad, mis on valu ja mis on õnn ja et kõik eelöeldu on omavahel seotud kokku.